Vahel on mul seal kuskil üks heleroheline unistus, et jõuan päevasel ajal arvuti taha. Või õhtul, et siis lapsed magavad. Praegu on üks erakordne hetk, kui mõlemad lapsed magavad, aga see on ilmselt iga kell lõppemas. Kui päevasel ajal arvuti välja võtan, siis tahab poeg siia kirjutama tulla. Õhtuti, kui mõlemad magavad, siis tahan mina ka magada. Nii lihtne see ongi.
Poja päevaunedega on keeruline... Ma mõtlesin küll, et ei hakka teda kuidagi päevaunedele suruma, aga sel momendil ma ei teadnud, et ta hakkab hommikuti kuuest ärkama. Jälle. Täna vedas poole seitsmeni kuidagi, aga seda sahkedamist on juba enne kuut. Üks päev ärkas 5.38. Ja see on vara.
Ja sellest hoolimata ei taha ta magada. Ja kellel kogemust on, siis võib mõelda, kui keeruliseks läheb pärastlõunane aeg... Too päev, kui ta 5.38 ärkas, ma ei saanudki teda lõunaunne. Väga raske päev oli.
Nüüd olen aga mõned korrad ta magama sõidutanud. Üks kord on õnnestunud, et kui tütrele voodis süüa andsin ja ta magama jäi, siis jäi poeg diivanil magama. Tihti juhtub aga seda, et tütar peaaegu magab, aga siis hüppab poeg sisse.. ja hakkame otsast peale. Tegelikult on näha, et pojal on väsimus sees ja ta vajab und. Kuidas seda kolmesele selgeks teha? Ma ei tea. Täna jäi autos väga kiiresti magama ja õnnestus ta voodisse ümbertõsta.
Võtame ühe päeva korraga. Ja kui seda on palju, siis üks tund korraga.
Eks ma ikka iga päev ootan, et Abikaasa koju jõuaks, et saaksin näiteks nii pissile, et ei pea ühte last kaasa võtma. Sest kahekesi ei saa neid hetkel jätta. Ühel hetkel tahab vend õde sülle võtta, aga teisel hetkel vihastab, et õde tema mänguasju tahab võtta (ja võtab). Kõik täitsa ealine. Aga lihtsalt. Tuleb kohal olla. Kogu aeg.
Ja seda vist mõistavad need, kellel on olnud sama kogemus.
Aaaaga juuli alguses oli pojal pidupäev! Juba kolmene!
See tammega pilt ei ole hästi õnnestunud, sest tamm kaob rohelisse tausta ära. Proovime järgmisel aastal uuesti.
Eelmised kaks aastat oleme sünnipäeva pidanud õigel päeval, sel korral oli aga kaks päeva hiljem, et oleks nädalavahetusel.
Õigel päeval käisid ka mõned külalised. Ja oli väga palav - vist isegi 30 C ja päike lõõskas. Kuni õhtul tuli torm ja puhus rannatelgi ja pesuresti minema.
Poja on vahva! Äge!
Jah, eks raske on ka. Intensiivne. Täitsa ealised asjad. Väikelaps ei peagi oskama oma emotsioonidega hakkama saada, see on vanema õpetada. Turvalise vanema, kes võib öelda millegi peale Ei, aga aitab lapsel selle suure emotsiooniga ikkagi toime tulla.
Räägib palju ja nii vahvaid ütlemisi tuleb. Tihti mõtlen, kust see nüüd tuli.
Üks päev hakkas numbreid üle kümne loendama... ja kust õppis? ei teagi.
(pärast seda on vist iga päev vihma sadanud... rohi vohab, umbrohi kasvab, kõik on niiske..
Täna, 14.07, olid meil tuled ahjudes ja pliidi all, sest maja on ka niiske.)
Köögis on äravooluga jama. Ilmselt see suur vihmaperiood ei ole ka asja lihtsamaks teinud. Aga midagi on ka nõnda umbes, et mingid ummistusvahendid seda ei leevenda. Samuti oli septik taas täis, alguses arvasimegi, et äkki selletõttu ei lähe vesi alla. Aga muu jama on ka. Igal juhul kutsusin taas abi, et septik sai tühjaks. Pojal oli jälle tore vaadata. Ta ikka väike masinahuviline.
Kummaline on see, et kas see oli märtsikuu(?) kui alles tühjendasime. Ja enne seda oli päris pikk paus... no ikka pikk. Ainus asi, mis ma muutnud olen, on see, et nõudepesuvahend muutus. Amway oma ei olnud vahepeal ja hakkasin muuga pesema. Nõusid pesen nii kuuma veega, kui saan. Eks seda rasva ja sodi läheb sealt kogu aeg alla...
Nädala pärast peaks äiapapa saama appi tulla,
Sünnipäevapeolt üks perepilt ka.
Peopäevaga läks nii, et see ilm oli kõike muud kui lubati... jälgisin ilmateadet ca 2 nädalat ja alguses lubas vihma, siis päikest ja siis vihma. Ja hakkaski sadama. Õnneks mitte väga tugevalt... aga õuepeo plaanist ei saanud päris asja. Kutsele olin lisanud, et riietuda ilmale vastavalt ja küll lapsed õues olekut naudivad. Nii oligi. Eks nad toas käisid ka. Abikaasa laenutas sõbra käest ühe telgi, et õues oli üks kuiv koht ka, kus sai süüa. Muidu sai süüa ka toas. Ja nii see pidu oligi toas ja õues. Pojal oli lõbus. Sõpradel ka. Natuke jõudsin ka lobiseda. Ema oli eelmine päev tulnud ja oli köögitoimkonnas niii suur abi. Eriti nõude pesemisel. Mul aida all on vanad nõud ja kuigi olen korduvalt mõelnud need ära viia, siis sellisel sünnipäeval on nii hea need kasutusse võtta. Pärast pakin jälle tagasi ja viin sinna. Ja seoses sellega, et ema siin muudkui pesi, siis kõik kuidagi sujus. Üks õde tuli siia saiakesi ka küpsetama, need said kohe otsa. Ja no imemaitsvad. Mina nii ei oska. Mina tegin küpsisetordi, seda aitas sõbranna kaunistada. Tema poja sünnipäeval vaatasin, et nii kaunis tort! Selgus, et ta ise tegi. Palusin siis appi. Nii armas. Mingis mõttes oleks kindlasti lihtsam asju tellida... aga teate ju küll, mulle meeldib ise teha. See on tõesti minu jaoks oluline. Et ma tean, mida ma pakun, millest miski tehtud on jne.
Kui kõik külalised olid ära läinud, siis pidime vaid natukene koristama. Poeg oli lõunaune vahele jätnud ja läks varem magama. Tütar aga ärkas. Mina pakkisin meie kotid, et järgmine päev üheks päevaks Virumaale minna. Vennapoeg sai kaheseks. Sünnipäev jäi meie jaoks pigem lühikeseks, sets poeg väsis ära (autos ei maganud) ja tütreke tahtis ka süüa ja magada. Ei jäänud nad ka siis magama, kui Võsult ära sõitsime. Täitsa krussi ajas. Järgmisel päeval hakkasime hommikul tagasi sõitma, sest mõlemal lapsel olid arsti ajad. Tütrel 6k kontroll, pojal 3a kontroll ja sai ka puugisüsti. Enda tervisest tahtis ka rääkida, aga lõpuks läks seal kõik nii intensiivseks, et ütlesin, et kirjutan hoopis (selleni jõudsin nädala pärast).
31.07
Käes on juuli viimane päev. See kuu on olnud intensiivne. See ongi see sõna, mida ma kõige rohkem kasutan, kui mõelda ja kirjeldada, kuidas lastega läheb. Jah, raske on ka, aga intensiivne kirjeldab seda palju paremini. Kõik on justkui intensiivne. Sellist hella hambrast kulgemist küll ei ole. Rasketel päevadel ütlengi, et on raske. Aga intensiivne on kõikidel päevadel.
Tütreke sai juba kuue kuu vanuseks.
Ja see areng on olnud ikka hüppeline.
Kaalu ja pikkuse poolest kasvab vennaga samas tempos. Pikkust oli 70cm. Kaalu veidi üle 8370gr.
Alles ta hakkas käputama, eks. Juuni lõpus.
Juuli alguses hakkas istuma. Mõned päevad veidi ebakindlalt ja ma pigem suunasin ta uuesti pikali, et üleliia selga ei koormaks.
Aga siis hakkaski istuma ja nüüd mängib ja toimetab istudes.
Sellega seoses alustasin näputoiduga ka varem, kui ma esialgu olin planeerinud.
Ja söögitoolis istudes ei vaja ta ka seda pehmendust-tuge, sellega on tal seal pigem kitsas, raske tooli panna ja kätte saada. Kindlalt ja tugevalt istub.
21.juuli hakkas käputama. Kuhu sa kiirustad kallis tütar? 20.07 tõmbas ühe korra enda toenajal päris püsti, aga see vist oli mingi anamaalia. Nüüd tõmbab end põlvedele ja uurib, mida diivanilt või laualt kätte saab.
Näputoidu vastu tunneb ka korralikku huvi. Põhiliselt on saanud aurutatud porgand, lillkapsas, kartul. Lisaks kurki, marju, arbuusi. Lihani pole veel jõudnud.
23. juulil jõudsime esimest korda kiikuma, see ka väga meeldib.
Ja kui venna teeb nalja, siis on nii palju kilkeid ja naeru.
Hambaid veel ei paista. Kõht käib läbi 2-3x nädalas. Öösel magab mõnusasti.
Päevaste unedega on endiselt veidi keeruline, aga eelkõige see, et ei ole võimalik alati abistada, et uni pikeneks. Jalutamas oleme sellele intensiivsel perioodil käinud vähe.
Puhkus issi jalal.
Poja alati kiidab, kui minul või õel kleit seljas on. Ütleb, et nii ilus.
Äge kuulata.
Ma kiidan ka.
Koduke.
Rukkilill on nii ilus!
Hiljuti avastasin kodus, et kohe trepi lähedal kasvab ka. Kaks ilusat õit küljes.
Käime vahel "üleval" ka. Üks traktoriga, teised käruga.
Põllu- ja aasalilled on mu lemmikud.
Draakon ka.
Ta päevasel ajal väga nägu ei näita.
Õhtuti tuleb vahel tuppa. Vahel ei tule.
Magab palju kuskil aida all.
Poja sai sünnipäevaks ühe elektritraktori, millel on käru ka.
Vahel käib tigusid korjamas. Ja viib neid kanadele.
Vahel ta kõiki ei viia, aga pargib traktori garaaži. Ja järgmisel päeval on nördinud,
et kõik teod on jalga lasknud.
Poja jaoks on väga oluline, et traktor saks õigesti garaaži ja uks lukku.
Lisaks on nii vahvaks - issi niidab murutraktoriga muru, poja sõidab oma traktoriga, ütleb, et niidab ka. Pärast puhastab kõik traktori ka ära. Tõstab üles, käib harjaga üle, siis võtab kompressori.
Väga tubli.
Käisin erialaarstil ka.
Tehti päris palju analüüse, määrati üks uuring (tänaseks käidud).
Analüüsid olid veidi paremad. Ja mõned teised asjad kehvemad.
Arstiga suhtleme augustis, kui ta on puhkuselt tagasi.
Avatud talude päeval käisime ühes Elva vallas olevas talus. Talu ja loomad vms. Vaatasime natukene loomi ja linde. Ja siis tahtis poja olla mänguväljakul.
Hommikul sadas väga palju vihma. Hiljem tuli päike ja läks soojaks.
Lambake oli armas.
Tütreke roomas ikka kohe kassitoidu juurde.
Alles saime selle põrandale panna, juba tuleb uus koht leida.
Aga head kohta ei olegi.
Vaikselt tuleb selliseid ägedaid momente ka, kuis peaaegu, et võivad juba koos mängida.
Aga tuleb ikka juures olla. Kogu aeg.
Poja tahab õde tassida ka.
Üks kord jalutamas.
Sel kuul olen jalutama jõudnud väga vähe.
Arvasin küll, et õhtuti käin, kui kaasa koju jõuab. Tegelikkuses on päevad nii intensiivsed ja emotsionaalselt nii kurnatud, et lihtsalt ei jaksa. Või ei klapi uneajad.
Ja ega treeningplaan lendas ka vastu taevast.
Õnneks jalale ja puusale olen ikka harjutusi teinud, aga ka vähem, kui olin planeerinud.
Abikaasa sai köögi äravoolu korda. Nimelt proovis ta kompressoriga sinna õhku lasta, tegi ühe paberist torbiku ka, et õhk õiges suunas liiguks. Ja see töötas, ummistus pani jooksu. Rõõm on köögis kraanikausis toimetada, kui vesi ära läheb.
Õde tegi patsid!
Natuke harjumatu, oli kahega, aga läks veiid vähem turri. Ja kukal oli vaba ning sai hingata.
Sellistel palavatel päevadel on muidu kukal kogu aeg märg. Eriti kui mul endal mingi krunn peas.
Virumaale jõudsime teist korda ka.
Õepojal oli sünnipäev. Juba 12 aastat tädi.
Ilmad läksid ka paremaks ja saime lastega randa.
Vesi ei olnud ülisoe, aga lastel oli okei.
Minul oli raske vette minna, eriti rindade juures. No kardavad külma. (Lähiajal pole mul plaanis mingi külma veega suplemist teha... kui üldse. Keha muutub.)
Noored kanad hakkasid munema!
Päris tillukesed munad ja mitme rebuga. Minu jaoks täitsa üllatus.
Sellel sõstral on miskit viga.
Igal aastal läheb paar oksa ära.
Varsti polegi enam põõsast.
Siia ma istustasin ühe kurgitaime.
Ma ei tea, kuhu see kurk kadus.
Lokid ka, kui patsid lahti tegin.
Sisalikud tulid sõnumeid tooma.
Oli selline veider päev, et olime elutoas, kui järsku liikus keegi mööda vaipa.
Appi, sisalik.
Sain ta millegi peale ja transportisin õue.
Järgmine ukerdas köögist järgmises toas, oli kuskil tolmu sees olnud.
Ja siis oli veel köögis üks... kaks... kolm.
Täpselt sellised sisalikud, kes meil õue keldris on.
Aga köögi all ka ju kelder.
Lõpuks võtsin selle luugi lahti ja vaatasin, mis seis on. Sealgi oli vett (pumpasime ju suurest keldrist ka vett välja). Ja mööda seina ronisid sisalikud. Luugil oli väike vahe ka sees ja ju nad siis mõtlesid tuppa tulla.
Rohkem pole tulnud.
Maaaaasikad!
Ma tõesti kartsin, et ei saagi sel aastal maasikale, sest oli juba juuli lõpp.
Aga maasikas oli ikkagi hilisem ja paljudel olid ka uued põllud.
Päris mitmest isekorjamisest "jäin ilma", sest ei jõunud õigeaegselt reageerida (sest lasetel oli vaja hoidja organiseerida). Aga ühte kohta ma helistasin, kui esimene isekorjamine oli möödas. Ja nad kutsusid mõne päeva pärast. Ämm tuli poja juurde. Ja sõbrannaga sain maasikapõllul kokku - tütreke oli magama jäänud, et ma valvas ja tegeles. Mina korjasin veidi üle tunni maasikaid.
Korjasin umbes 17kg, äkki oli Falco. Väga magus ja mõnus mari. Oli ka päikest näinud.
Eelnevalt olin natuke maasikat ostnud ka, et midagigi külma saaks.
Aga siis tegin keedumoosi, toormoosi, tükkidena sügavasse. Ja sõime ka.
Maasikas on tõesti mu lemmik.
Kuu lõpus jõudsin korraks kasvukasse ka.
Sai väheke parem.
Esimesed tomatid on ka valmis.
Mis need kanad ja kukk seal teevad.
Tütreke tahab muudkui istuda, niisiis on turvalisem kui on selles osas.
Ma muidugi lootsin, et saame seda kookonit veel talvelgi kasutada. Aga mis seal ikka.
Voodis tahab kohe sukelduda ja vaadata, mis põrandal on.
Esimesed kurgid saime juuli lõpus.
Eelmised neli suve oleme need saanud mai lõpus.
Kuu viimasel pühapäeval oli pks pidupäev.
Minust sai ristiema.
Väga eriline tiitel.
Ja mul on nii hea meel, et minu ümber on sellised inimesed, kes mind nõnda usaldada.
Käisime ühel sõbrannal külas, kes polnudki veel tütrekesega kohtunud.
Sest et elu.. ja muutused.
Tema koer igatses autosõitu, sai siis mõned metrid sõita.
Pojal oli koera üle väga hea meel, ta on väga suur loomasõber.
Saime kodust ka esimesed mustikad.
Käisime sõpradel külas.
Lapsed said mängida.
Poja oli väga rõõmus. Taaskord. Talle ikka väga meeldib kellegi juures mängimas käia.
Samuti ootab sõpru külla.
Lahkumised on raskemad.
Aga autos tuli hea uni.
Viimastel nädalatel on väga palju olnud issi igatsust. Eriti hommikuti, kui issi tööle läheb. Eriti, kui teda ei näegi. Sel nädalal oli üks idülliline hommik ka, kui poeg mulle kaissu ronis ja edasi pikutas. Ja oli emme üle rõõmus.
Üks päev käisime Taskus VI korrusel.
Polnudki seal ammu käinud.
Sinna minnes nägin kursaõde.
Lahkudes teist kursaõde.
Parkimismajja jõudes ühte tõukerattaliidu eestvedajat.
Armas.
Püüan vahel neid hetki ikka jäädvustada,
sest ega ei tea, millal ta enam nõnda sülle ei tahagi.
Ja kasvab järsku väga suureks.
Kasvab küll muudkui. Järsku ulatab ise ukse võtmega lukku panna ja lahti keerata. Alles ma panin talle ju mingi ämbri alla, et ta saaks ronida ja katsetada.
Abikaasal oli ka sünnipäev. Tema vanust on hea meeles hoida, sest kui pojal sündis, siis oli tal juubel. Päev oli kodune. Kohupiimakoogiga.
Hispaanlased on jätkuvalt aias, aga olen neid vähem püüdnud. Lapsed ärkavad hommikuti üsna üheaegselt ja ei saa teha seda õuetiiru.
Käisin lastega ka Palojärve ääres. Sõbranna oli oma (natuke vanemate) lastega ka. Oh seda tavaari oli mul palju. Koht oli väga mõnus. Hea koht lastega käimiseks. Poja sai palju vees sulistada ja rõngaga möllata. Tütreke sai ka vette.
Sinna tahaks veel minna. Üleüldse tahaks vette palju palju rohkem. Aga vajan selleks kedagi lisaks, sest üksi kahe väikesega ei lähe.
Ja kuigi juulis on nii palju rõõmupäevi, siis...
ei kao kuskile, et on ka väga kurb päev.
Juba kaks aastat.
See oli justkui eilne päev.
Ja ega sõnu ei olegi. On vaid igatsus. Ja pisarad.
Iga kollane õis meenutab teda.
Kõiki kollaseid õisi vaatan teisiti.
Endiselt hetked, kui mõtlen, kas see oli ikka päriselt.
Kas nüüd ongi nii.
...
