Selle selfi tegin juuli esimeses pooles. Leidsin üldse kaks selfit. See ja teine oli siis, kui olin kuu keskel Virumaal tagasi, pats oli peas, meel hea.
Juuli oli ... keeruline.
Algas ju imeliselt. Üsna kiire tempoga, aga hästi. Kohe esimesel juulil käisime Lukel ilusaid perepilte tegemas. Sama fotograaf, kes meil eelmine aasta kodus käis, kui poja oli kolmteist päeva vana. Ja Luke Mõisapark on väga ilus. Varasemalt olin seal vaid ühel või kahel üritusel käinud. Pildistamine oli meil õhtul kella kuuest ja see oli üsna korralik planeerimine kas ja kuidas õnnestub, sest sellele oli eelnenud nädalaid hommikuid, mis algasid kella viie paiku, mis tähendas, et poja ööuni algas ca pool 19 õhtul. Aga suvisel ajal ei ole väga hea pildistada, kui päike on alles kõrgel. Mida õhtusem aeg, seda parem. Aga üleväsinud lapsega ei lähe ka pildistama. Aga lõpuks kõik sujus. Poja ärkas too päev hiljem. Tegi oma kaks und. Ja saime pildistama. Vihma ka ei sadanud (esialgu oli meil variant ka 2. juuli, aga hea, et nii ei läinud, sest siis olid päris korralikud vihmahood). Tuul oli küll metsik, aga see oli ka märk, miks ma ei leidnud pojale kuskilt l/v valget pluusi. Seda polnud lihtsalt vaja.
Seejärel oli kaks päeva poja sünnipäeva pidamist. Üks päev rohkem perega, teine päev rohkem sõpradega. Ilmaga läks nii, et kui alguses tahtsime lõõskava päikese jaoks telki laenata, siis tugevate tuulte tõttu me seda laenama ei hakanudki.. Enamjaolt oli kuiv, aga mõlemal päeval jooksime ka vihma eest tuppa.. Selline südasuve sünnipäev.
Ja nii hea, et olin pühapäeva hommikul veel maasikal käinud, et vihmad olid sellised, et Kurissaare talus rohkem maasikale ei saanudki. Moos sai sügavkülma ja purkidesse, aitäh emale, kes aitas.
Juuli alguses käisin ka massaažis, mille töökaaslased mulle aprillis sünnipäevaks kinkisid. See oli väga mõnus tunnike.
Poja sai ühe aastaseks. Oh, kuidas see aeg on läinud. Alles ta oli nii pisi... nüüd nii suur ja asjalik. Mäletan, et ta oli pisi, aga samas ei mäleta ka enam.
Pikkust juba 80cm ja kaalu üle 11kg. Päev pärast sünnipäeva hakkas kõndima. Terve juuli tegi väikeseid sammukesi. Abikaasaga olime küll veidi erimeelt, et millal ta siis kõndima hakkas (tema ütleb, et 3-4p hiljem), aga minu jaoks, kui laps teeb rohkem kui paar sammu, kukkudes end uuesti üles ajab ja edasi liigub, siis ta kõnnib. Füsioterapeut on minuga sama meelt. Võimlemas käisime nädal hiljem ja sealmatisaalis oli ta kohe eriti tegus ja kiire, näitas jälle kõik oma trikid ette ja füsio oli väga üllatunud, et kas tõeti alles hakkas kõndima. Beebigrupis jäi mulle silma üks lause, et keegi kirjutas, et laps aastane, teeb 15sammu, aga ei kõnni veel. Millal ta siis kõnnib? Et siis inimesed ilmselt mõtlevad ja arvavadki väga erinevalt.
Sõnadest tundub vahepeal, et justkui tahan/ei taha on või anna. Aitähitab ikka korralikult. Emmet on vähemaks jäänud.
Tuiab mööda õue ringi. Tihti on siht silme ees ja muudkui läheb - liivakast! Sünnipäevaks sai liivakasti, päev või akks hiljem tõime sinna liiva. Nii et seal ta nüüd möllab. Paraku sööb veel liiva ka (ja on ise väga õnnelik). Tuiab ise ka kanaaia juurde, oskab väravaga kolistada kuni see lahti tuleb ja tahab edasi minna lauta. Oleme seal nii palju koos mune otsinud, et otsib ise ka. Ja möllab heintes.
Kahjuks läks meil ca nädal tagasi kukk kurjaks. Nii et siis me enam kanaaeda ei läinudki. Aga varsti jälle.
Toimetab ringi. Paneb kõiksugu asju kõikjale. Lambipirni nii pesumasinasse kui WCpotti. Kui üks päev tegin hommikul pliidi alla tuld, siis on tahtmine ka kohe sinna midagi panna.. Nii et kui kuskil on mingi kuum värk, siis tuleb vaadata, et endale liiga ei tee.
Üks päev tegin ka kanadele õues putru. Meil üks selline õueahi? Viskasin ahju katuse ehitusest jääke. Ja viisin need jäägid kastiga tööruumi ette. Ahi oli veidi eemal. Pojake knnib siis tööruumi juurde, võtab kastist puutüki, ronib sealt alla, läheb ahju juurde viskab selle ahju ja paneb ukse kinni. Edasi jäi muidugi uksega mängima ja pani muid puutükke ka ahju. Aga vahva on seda matkimist vaadata.
Üks päev hoidsime õelapsi. Ja seal kihutas ta kohe trepist üles (ja emme kihuta smuidugi järgi seljatagust turvama). Ja tegi seda ikka kordi ja kordi. Alla tulekuks eelistas pigem süles olla. Hullult meeldib talle autos ringi tuiata ja neid avastada. Mõned korrad käisime ka rattaga sõitmas. Proovis süstraid ja sööb kasvuhoonest kurki. Punasest sõstrad eriti ei meeldi, mustsõstra puhul oleneb sordist.
Potile ie ei küsi, aga pärast tudusid ja vahepeal istub seal väga hästi. Juuli kaks viimast nädalat tulid kõik suured hädad potti. Pissi tuli ka mujale.
Autosõidud on nagu on. Viimased 1,5n olen sõitnud kõrgema autoga ja sealt näeb ta välja. Niisiis on päris vahva olnud. Auto uned on siiski üsna lühikesed.
Rohitud aiamaa. Sõbranna aitas. Natukene sai lõpuks porgandeid ka harvendatud. Üks peenar on ikka täita sipelgate pärusmaa. Mõned herned said süüa, aga üsna läbi. Näis, kas mõni sibul ka suuremaks kasvab. Poja on saanud mõned vaarikad suhu pista.
Kasvukas on keldrik kurke vallutanud ja kui juuli keskel Virumaalt tulin, siis tõmbasin kolm või neli taime välja. Teised taimed olid nooremad. Kurk ei ole eriti vohanud ja raske niiskust säilitada, pritsin ikka. Veidi ikka kurki saab, söömiseks. Kuu lõpus tundus, et avamaal hakkab ka tulema.
Esimesed kollased tomatid said enne kuu lõppu valmis. Tomat möllab küll. Justkui alles sai külgvõsusid ära võetud, kui juba kõik kasvas uuesti...
Aga ilmselt on veidi kaaliumipuudust, sest viljade värvumine võtab aega.
Sõbrannad aitasid ka marju korjata ehk aurutasin mahla ja panin sõstraid ja sügavkülma. Ämm aitas rohida. Üks sõbranna aitas veel mustikaid rohida (mustikaid sel aastal ei saa) ja puud istutada ja muid asju teha. Aitäh.
Kuu keskel Virumaal käies käisime pojaga allikal ka.
Lisaks tähistasime suurema sugulase esimest juubelit (ja mul 10a täditiitlit). Nägime ära tutika väikese sugulase (ja oh, olen 5x tädi). Käisime Võsul Linnupesas söömas.
Mõned korrad õnnestus pojaga ka veidi jalutada. Üks kord lausa 2km nii, et tema oli kärus.
Pilt on tehtud küll ühel teisel korral, kui kilomeetri täitumisel sai kärus olemise tahtmine otsa ja koju läkime koos käru lükates ja lõpuks oli ta mul süles ja tegin jooksusamme, sest vihmapilved lähenesid. Jõudsime täpselt enne vihma koju.
Ja mõned päevad pärast kuu keskpaika võttis elu hoopi teise pöörde...
Ootamatult lahkus mu vanem vend.
Arvasin, et ehk pärast ärasaatmist jõuab kohale... aga veel ei.
kus kunagi kohtume kõik
