Pildid lisasin varem, aga kirjutama ei jõudnud. Ma ei tea, kuhu see maikuu kadus, sest lõpp juba paistab, aga kevadsooja on nii vähe.
Pildil on kaks patsi. Mulle nii meeldisid need! Õde tegi pärast volbriõhtu sauna ja tegin need lahti 03.05, kui läksime sõprade pulma. Eks natuke turritamas hakkas, aga mind see ei seganud.
Pildi tegin confidos.
1.mai
On olnud oi kui palju rohelisem ja soojem.
Aga oli siis nii.
Virumaal käies on pojal ikka ratas kaasas.
Jäädvustasin seda, kuidas poeg ise kotid ja kiisu võttis. Paar päeva varem pidin mina kõik asjad võtma (vahel veel tema ka. Lisan juurde, et minu jaoks on täesti okei last sülle võtta, kui ta seda vajab, see pakub talle turvatunnet, mitte ei ole ma-ei-viitsi-kõndida).
Sel kuul oleme kandekotti vähem kasutanud. Arenguhüpe sai läbi ja olemine läks paremaks.
Aga kui on väga viril või nutune või gaasid kiusavad, siis on kandekott parim abiline.
Ja mulle nii meeldib see Bondolino Plus kott. Pehme ja mõnus. Pole ühtegi pannalt.
Pulmas.
Käisime taas Kukkede pulmas.
Küll järgmiste Kukkede, kes meie teada pole eelmistega ka kuidagi sugulased.
Esimene Kuke pulm oli 27.05.2017.
Tseremoonia oli pruudi kodutalus ja pidu oli Leigol.
Järgmine hommik kodus.
Poeg oli õe ja tema laste hoida meie juures. Mina jõudsin enne südaööd koju tütrega. Sõita oli vaid ca 15minutit ja ei näinud mõtet sinna ööbima jääda, sest niikuinii oleksin tütrega koos magama läinud.
Märk endale maha, et vahepeal oli kaev korrast ära.
Kas vesi sai otsa? wc jäi suurt nuppu kasutades vesi jooksma ja jooksis kuni mina hilisõhtul koju sain, hüdrofoor ei jäänud vait, panin ööseks kõik kinni. Hommikul kordus esialgu sama. Ja siis tuli vetsus pruuni vett, arvasin, et katlakivi tuli kogumispaagist. Aga ka kraanist tuli pigem kollakat vett.
Pekki küll.
Reede vatsu laupäeva oli olnud VÄGA tugev vihmasadu, kas maapind ei jõudnud seda vett vastu võtta ja kuskil on pragu javesi tungis kaevus?
Või jooksis vett nii palju, et sai otsa? Piilusin kaevu, aga nägin vett, lugesin rakkeid, kõik oli ok.
Lasime veel vahepeal lihtsalt joosta. Tühjaks ei jõudnud lasta.
Iga päevaga läks vesi paremaks. Ca nädalaga oli puhas. Ise veel ootasin veidi ja hakkasin uuesti jooma.
Imelikku lõhna või maitset ei olnud, lihtsalt värv ei olnud õige.
Oma kaevu ilu ja valu.
Õnneks on meil olemas allikavesi, mida kasutame kohvimasinas (selles on vääääääääga väha katlakivi!), nii et joogi ja söögivesi oli meil olemas.
Kammisin juukseid ka :)
Tol õhtul koju jõudes mõtlesin, et poeg on muru kaevanud.
Aga õde kinnitas, et ei ole.
Hiljem tuli neid augukesi mujale juurde.
Kas varesed?
Pulmas laud.
Külalised olid nii paigutuses, et igas lauas on keegi, kes kedagi teab, kes teab järgmist ja nii.
Et ei olnud kokku pandud sugulased ühte lauda
ja parimad sõbrad teise lauda.
Väga hea idee.
Leigol olin ma enda teada üks kord varem käinud -
Roheliste Rattaretk, kui ma käisin 9.klassis.
Leigol oli üks ööbimine, teine oli Sangastes. Ööd olid jahedad.
Rattaretkele sai mindud, sest ühel õhtul esines Terminaator.
Sõitsime vana edalaraudtee rongiga. Rattureid oli selles teisigi.
Eelmine aasta istustasin sinna vaarikad...
hkm.
Tulbid ja maasikapeenrad.
Tütreke sai juba nelja kuu vanuseks.
Kuhu see aeg lendab?
Kaal 7170 gr
Kasv 64.5 cm
Üsna kuu alguses keeras ta ka esimest korda üle vasaku küöje, aga siis lasi sellel küljel kaks nädalat puhata.
Kuu keskel läks väga sujuvalt ülele ja teisele poole ja rullis end nii edasi.
Rõõmus, rõõsa, rahulik. Öösel magab. Neid päevi, kui kõik uned on seal 30-45 minutit ikka jagub, aga palju sõltub sellest, kui minul on kuskil miskit käiku, siis see segab tema une ära. Vahepeal oli küll teine uni tal 2-3h pikk. Aga kui poja tuleb hommikul aeda viia, siis tuleb tütreke ka varem üles ajada ja graafik muutub. Kui hommikuti keegi ei sega, siis magaks ta hea meelega 9ni.
Kuu lõpus tahab edasi liikuda, aga veel ei oska. Puristab.
Pisike. Ei saa salata, et üritab ikka vankrisse ja mujale magama ronida.
Toomingas hakkas kuu algsues õitsema.
Aga kui muidu olen püüdnud sel ajal ka kartuli mulda panna,
siis sel aastal oli selleks liiga külm.
Ettevalmistused.
Sel päeval sadas ka lund.
Ühel kolmapäeval käidi septikut tühjendamas.
Mul oli hea meel, et oli just kolmapäev (enne 9 hommikul),
sest poeg nägi ka. Talle meeldivad erinevad masinad.
Vaarikate alustasin ka.
Aga siiani see väga rohkem muutunud ei ole. Vahepeal oli nii külm ja vihmane, et ei jõudnud sinna kaevama.
Ja siis jäi poeg haigeks.
Tütre minisünnaks tegin meekoogi.
Oli okei, aga uuesti ei teeks.
See taigna tegemine ja küpsetamine võttis päris palju vaeva. Ja jäi ikka tsipa kuiv.
Tean, et kunagi ammu-ammu (kõrgkooli ajal) tegin ka seda kooki, siis tuli sellest hapukoorekook. Seda osa, et ma oleks neid kihte eraldi ahjus küpsetanud, ma üldse ei mäleta.
Koogi sõime ära, mee maitse oli ka.
Aitasime sõprade juurde lauda ja toole transportida.
Laenasme haagist sõpradele ja vastu saadeti saiakesi ja kringlit (koduköök).
Poja oli eriti rõõmus.
Emadepäeval oli siinkandis kanaring ja tõime neli uut kanakest.
Kaks peaks hakkama pruuni mune munema ja kaks värvilisi. Aga nad on üsna pisid.
Eelmine aasta tulid ju sellised, kes hakkasid vähem kui kuu pärast munema. Nendel lubatakse munemist alles juuli teisespooles. Nii et vajavad kasvamist. Hetkel on ilmad soosinud seda, et nad saavad tagumises kasvuhoones olla (taimi sinna niikuinii ei pane). Kuskil juuni keskel julgeks teistega kokku lasta.
Nad väga kardavad inimesi.
Leidsin suvalisest kohast ühe nartsisse. Möödunud aastal ei mäleta, et see oleks seal õitsenud.
Poeg aitab kaevandada.
Püssirohukeldris.
Nurmenukud.
Margareta. Mina olen alati öelnud mururoos.
Ilus lill.
Aga vohab väga kiiresti edasi ja meil sauna lähedal kõik õunapuude ümbrused seda täis.
Pisike on kuidagi rahulikumaks muutunud.
Suurema osa päevast magab. Ma tean - kassid magavadki palju.
Õhtuti läheb ikka õue ka.
Draakon veedab suurema osa ilusaid päevi õues.
Ööseks tuleb koju magama ja leiab ikka erinevaid kohti selleks.
Kui ilm oli väga kehv, siis eelstas temagi toas olla.
Paar ööd on sellist olnud, et oleme kõik kogu perega voodisse ära mahtunud. Sellisel juhul on Draakon jalgade juures. Pisike on kas poja voodis või tütre voodis... sest lapsed ise on kaisus.
Minule meeldivad sellised väikesed armsad asjad.
Selle tassi tellisin endale ise.
Ja raamat - avastasin, et Riley loomingust on selline ilmunud (tegelikult juba möödunud aastal), käsikiri olevat päris vana olnud ja tema poeg kohendas seda, sest autor ise lahkus mõne aasta eest.
Aga oh kui mõnus oli lugeda.
Ma pole ammu ühtegi raamatu postitust teinud, sest veebruaris oli raamatuid kaks, märtsis ja aprillis üks.
Nii et ma olen graafikust täitsa maas. Maikuus on hetkel kaks ja ühe plaanin veel lugeda.
Aga too raamat oli üle 400lk ja ma olen enda üle väga uhke, et selle nädalaga läbi sain - õhtuti natukene lugesin.
Vanasti, enne lapsi, enne kevad-suve maa-elu, oleks see olnud ühe päeva raamat.
Need pildid olid kuidagi toredamat, kui tegu oli kruusateega.
Maikuu piparkoogid.
Maitsvad nagu ikka.
Mõtlesin, et poja sünnipäeval võiks ka pakkuda ju piparkoogipalle.
Uudistasime väikest tigu.
Ühel vihmasel reedel vaatasin elutoa aknast välja ja nägin, et väike kana
kükitab meie peenrakastis.
Panime pojaga õuejalanõud jalga ja läksime kana püüdma.
Selgus, et kasvukal oli tagumine uks lahti - mehed niitsid eile murutraktoriga muru ja tõstsid ukse ees oleva labida ära, uks ei vaju kohe lahti, aga kas tekkis mingi tuuletõmme või tegid kanad vastu ust hüppeid. Teised kolm kana olid teiselpool kasvukat, nemad jooksid üsna kiirelt sisse tagasi. Seda heledat pidi veidi ikka tagai ajama.
Nad on endiselt väga inimpelglikud.
Söövad nii palju! Kasvukas oli enne umbrohtu täis, kõik söödav sai ruttu otsa, kui nad rohelist hakkasid sööma.
Saunaline jookseb tuppa.
See on nii vahva, kuidas talle saunas meeldib.
Vahel istub rohkem küll oma vannis, aga päris palju on ka lava peal.
Minule ju kuum saun ei sobi, niisiis on hea käia.
Mai teisel nädalavahetusel käisid abikaasal mõned sõbrad peredega külas. Lastel oli vahva ringi joosta. Õhtul oli saun ka. Väiksed poisid käisid meestega koos saunas.
Päris õigeks uneajaks tuppa ei jõudnudki, aga lõpuks
voodisse jõudes tuli uni ka väga ruttu.
Kui ta mingi haiguse tõttu on pikemalt kodus olnud, siis hakkab rääkima, et tahab sõbra juurde mängima minna. Pelgamismomente tuleb ka. Vahel ka lasteaeda minnes.
Ja hea on kuulda, et ta ütleb "ma natukene pelgan." See ei ole päris hirm, see on "natukene pelgan". Siis lähme koos ja see läheb mööda.
Siin mai viimasel laupäeval oli planeeritud sõbrannadega piknik ja mõned ilusad pildid, mehed tahtsin ka korra sinna kutsuda, et saame ka perepildi. Aga just sel päeval sadas hommikust õhtuni. JA üks sõps tundis end ka veidi haigena, niisiis jätsime ka selle plaani ära, et nad niisama külla tulevad.
Aga teine sõbranna uuris, et äkki ma ikka olen valmis kokku saama ja kohtusime linnas kolmanda sõbranna juures, kellel samuti kaks last. Minul poeg nii ootas seda (oli 1,5n kodune olnud), aga natuke hakkas värvast sisse minnes pelgama. Läksime koos. Ja läks mängima. Ja nii tore oli.
Meil, naistel, oli tore. Lastel oli tore. Sõbranna tütar oli rõõmus, et sai veel beebit ka süles hoida.
Vahva. Uneajaks jõudsime koju.
Müslit teen ise.
Täisterakaerahelbed, natukene 4viljahelbeid ka.
Linaseemned, päevalilleseemned, kõrvitsaseemned (kui miskit veel, siis seda ka).
Tükeldatud pähklid.
Mett, võid.
Natuke rosinaid.
Natuke tükeldatud tumedat šokolaadi
Ja ahjus küpseb ca 20minutit 180-200 C juures ja segan iga 5min tagant.
Väiksed preilid.
Pisike on natuke omamoodi. Ta magab palju. Õhtuti käib õues.
Aga kui ta on end voodile magama sättinud, siis ei lase end üldse segada.
Pigem paneb sulle käpaga, kui temale liiga lähedale lähed.
Vahel sätib end ise lastele liiga lähedale ja siis põrnitseb neid.
Aga hommikuti tuleb ikka äratama, tahab pai. Kui valesti paitad, siis kipub küünistama või hammustama.
Poeg väga ootab, et kassike hommikuti tuleks. Eriti kui issi on juba ärganud ja tööle läinud.
siis Pisike lohutab.
Tütreke saab ka juba kassikarvadest kinni (kui kass end ise liiga lähedale sätib) ja kipub sikutama. Ja haare on tal tugev.
Sügisel sain õe käest kaks pampli taime. Mõlemad istustasin, aga üks jäi ellu.
Samas mõtlen, et peaks sellele ka parema pesa tegema - riide alla jms. Sest see kreegivõsu tungib kõikjale.
Kuu viimasel laupäeval toimus Nõo vallas lastekaitsepäeva üritus.
Poeg tahtis ratta kaasa võtta, aga muidu spordiüritus oli jooks. Temale 400m.
Koos issiga jooksis.
Ma muidu mõtlesin, et läheks ehk Rattaralli lasteüritustele, aga nende ürituste kellaajad kattusid.
Nädal tagasi sai poja pikkuseks mõõdetud 98,5cm, kaal väheste riietega oli 16,1kg.
Uh, kas talveks on ta siis pigem 104 mõõtu? Ehk kui see talv poole pealt ostsin talle uue kasutatud kombe, siis võtsin selle 92, sest 98 oleks olnud liiga suur (kandis enne 86 suurust, mis oli sellise varuga, et seal 95cm juures hakkas istudes nagu kiskuma). Ma enne sügist ei julge ette mõelda.
Jalanõudega niisama. Hetkel on 24 ja osad 25, jalg on ikka pigem lai ja kõrge, paljud jalanõud ei sobi või on ebamugavad. Kas talveks on jalg 26?
Mulle nii meeldivad need tumeroosad tulbid.
Sääsk on ka.
Pääsud on ka tagasi.
Uudistavad ikka laudas oleva pesa juures, aga
ma ei ole kindel, et nad sinna kodu loovad.
See sirelite lõhn!
Sorteerisime üleval riideid. Tegin seda päris mitmes jaos.
Ja tütrel on kõik olemas veel ca kaheks aastaks. Võib-olla vastavalt aastajale tuleb midagi vaadata.
Aga oh kui hea. Kasvab suurusest välja, siis lihtsalt lähed võtad. Ja saad vanad jälle edasi anda.
Sorteerisin need suuruste järgi ära, viskasin esimese pilgu peale, plekilised läksid ära.
Üleriideid on ootel palju nii talle kui pojale. Need tahan ka veel üle vaadata. Ma näiteks leidsin 92 riideid, mis nüüd poisile väiksed. Need olid täiesti vales kastis. Ja leidsin vihmapüksid 98/104, olgugui, et ma aprilli alguses alles yagast ostsin talle, sest mulle tundus, et seda suurust polegi, aga eelmine suurus oli väikseks jäänud.
Riidest mähkmeteni jõudsime ka.
Katsetan siis villapükste ja katetega. Pean seda voltimist veel õppima ja snäpi kasutamist,
aga mõnus! Minu süda kuulub ikka riidekatele.
Ilu ja valu.
