XXXI nädal (juuli/august)

 

Tõuks 27.07

29.07

Mõtlesin just tükk aega, et mis päev täna on. Kolmapäev tuli kuidagi üllatusena. Et juba kolmapäev, aga samas alles kolmapäev, sest nädal tundub pikk... 

Esmaspäeval käisime Tartus. Lapsed veetsid natukene aega vanaemaga ja mina käisin mõnes poes. Näiteks Pepcos, kus on juba suveriiete soodusmüük. Ehk ka t-särgid. Kuigi suurem osa laste riideid on kõik järelturult (saadud ja ostetud), siis t-särke ja dresse tuleb ka sealt. Viimased aastad on poja talvel teinud mingi kasvuspurdi ja väga järsku järgmisse suurusesse jõudnud. Ja keset talve korralikke t-särke leida hea hinna eest... ei ole leidnud. Natukene tahaksin tema talvekombele mõelda, aga hetkel oleks see 110 ja võimalik, et keset talve 116. Aga okei, sügisasjad enne. Vartsi tulebki inventuur ära teha, et pilt oleks selge. Voodriga vihmariided on olemas, softshellid on olemas. Jalanõud on küsimärk ja tuukrikad ka. Viimased plaanin KilluKallist tellida. Korraks astusin ka Sinsaysse sisse, aga seal oli riiulites ja väljapanekutes korralagedus ja ma ei suutnud sealt midagi vaadata. Käisin toidupoodides. Ja uuskasutuskeskuses - sinna viisin mitu kotti korralikke asju. Hiljem meenus, et üks suurem mäng ootab ka sinna viimist. Lõpuks käisin ka Prismas ja siis lastele järgi. Ja autos nad jäidki magama. 

Fotograafilt sain pildid kätte! Äge!

Helistasin septikumehele. 

Ja septikumees tuli teisipäeva lõuna paiku. Väga heal ajal, sest polnud veel lõunaune aeg. Ma tahan ikka lastele ka näidata, mis asju tuleb oma kodus teha ja kuidas need käivad. Poja alguses pelgas, aga siis oli ikka noorperemees. Milla oli julge. Köögi (hallvee) septik saigi tühjaks. 

Mõlemad ikka uurisid.

Leib 28.07

Teisipäeval tegin ühe leiva. Oleksin kaks teinud, aga kui eeltainast tegin, siis selgus, et jahu pole. Ja hommikul selgus, et suhkrut oli täpselt ühe leiva jagu. Teise oleksin lihtsalt sõbrannale kaasa andnud, kes pärastlõunal külla tuli. Aga läks siis ainult kanamunadega koju. Leiba sõi meie juures. 

Laste unedega oli jälle see, et üks magas... teine ei tahtnud üldse jääda ja kui jäi, siis esimene ärkas. Neil ikka kõik sünkroonis. Esmaspäevane tudu oli ka Nukil vaid 30min. 

Aga nii tore oli, kui sõbranna tuli. Lapsed ka nii rõõmustasid. Ta möllas nendega toas ja õues. Äge! Ja minul oli kohe kergem olla, sest sel momendil sai vastutust jagada. 

Helistasin mullamüügi mehele ja ütlesin, et tahaksin ikka mulda. Ootan vastust. Mingi aeg algab ka sissesõidutee renoveerimine. Aga mulda ei tahaks sügisesse lükata, sest millal ma seda siis laiali vena, kuhu mul vaja on?

Puupliiti lubati vaatama tulla, et hinnapakkumine teha.  

Vikerkaar 27.07

Ja siis tuli kolmapäev, mis algas nii hakitud ööga, et ma ei saanud ise üldse aru, mis toimub. Tütrekese uni oli nii häiritud. Poja ärkas ka keset ööd suure nutuga (teisipäeval magas päris ärkamiseni oma voodis ja siis kuulis ka, et issi on üleval ja läks tema juurde, uskumatu, aga ma ei kuulnudki, kui ta ärkas ja redelest alla ronis). Milla ärkaski seal kuskil 5 ja poole 6 vahel (just eile olin mõelnud, et viimasel ajal hommikud vähe leebemad) ja poja ärkas kuue aeg. Ja siis juhtus nii, et Milla jäi kolmveerand 9 diivanil magama. Ju oli temal ka raske öö. Nuki sai sel ajal trükkimist harjutada, natuke pilte vaadata, guaššvärvidega värvida.. ja kui Milla silmad lahti tegi, siis kohe diivanilt maha, teise tuppa, ronis toolile ja hakkas ise ka värvima. See käis nagu siuh-säuh. Mõnda aega värvisid siis mõlemad. Ta magas lausa 1,5h ja mina mõtlesin, et kuidas me nüüd ülejäänud päevaga teeme...

Tegime nii.

Ütlesin lastele, et pakime mõned asjad ja rattad autole ja lähme sõidame. Mõlemad panid tublisti kiivrid pähe. Läksime Arbi järve äärde ja tegime tiiru ümber selle. Siis käisime poes jäätist ostmas ja see sai söödud partide lähedal. Ja siis veel natukene mänguväljakut. Pojal oli hea seal sõita ja uhke oli ka enda üle (mina ka tema üle). Üldiselt läks kõik hästi ka. Viimased minutid hakkasid lappama minema - eks väsimus tungis peale, aga ega ta koju ei tahtnud. Tema jäi autos magama (ta viimasel ajal nii kenasti ütleb, et "mul on silmad nii väsinud" ja paneb kinni ja magab. Milla hakkas aga nutma ja tahtis autost välja. Tema sain kodus diivanil magama. Ja siis tegin kohvi ja istusin diivanile... ja poja ärkas. Neil on omavahel kõik kokkulepitud. :)

02.08

Neljapäeva hommikul ütles kella unearuanne, et ärkasin 2korda.

Endiselt arvan, et aktiivsuse jälgimisel võiks saada teha ka linnukese "olen imetav ema / olen beebi ema / mul on väikelapsed". 

2 ärkamist siin meie majas on ikka väga hästi. 

Eriti minul. Ma sellise kerge unega. 

Reedel mõtlesin, et võiks lastega minna metsa. Ma ei mäleta enam miks, aga hommik läks meil kuidagi raskelt. Kuigi nüüd meenub, et lapsed tegid ka piparkooke. Milla küll rohkem niisama näperdas ja pistis suhu, aga Nuki tegi väga mõnusad pätsikesed. Muidu olen mina pidanud tal need lõpetama, aga sel korral tegi ta kõik ise. Ja õe taignapätsist ka. Nii palju tegin, et ahjuplaadil natukene sättisin, et neil oleks ruumi kerkida. Siis panime asjad kokku ja läksime. 

Mitu inimest on rääkinud, et kuskil Elva lähedal on üks Nõiamaja ja selle lähedal ka seiklusrada. Googeldaisn enne, et käruga peaks peaaegu ok olema. Meil oli kaasas jooksuratas ja kergkäru. 

Algus läks päris hästi, aga kui olime üle jõe ja Haldjarada sai alguse, siis oli vaja kuidagi sealt künkast üles saada, see oli ikka järsk. Saime kuidagi hakkama ja üritasin suuna rajale võtta. Jõudsime nõiamaja juurde ja varsti tagasi sinna, kust alustasime... tundus natukene lühike. Kui künkast päris üles läksime, siis seal oli see väike seiklusrada. Nuki sai päris palju seal möllata, mõned asjad olid muidugi veel liiga rasked. Aga ta oli rõõmus. Trossisõit oli eriti vahva. Sellele panin Milla ka istuma ja sõidutasin. 

Nõiamajas käisime ikka sees ka ja ronisime ka redelist üles. 

Minu eesmärk oli, et saame enne lõunaund piisavalt värsket õhku ja aktiivsust ning lapsed jäävad autos magama. Tütreke jäi väga ruttu. Pojaga nii kiiresti ei läinud. Aga lõpuks jäi temagi. Puhkehetke aga kodus ei saanud, sest üks juba ärkasja kui toas olime, siis varsti ka teine... Uned jäid natukene lühikeseks. Õhtul käisime veel väikeses sõidus. Ja kui üks külaline käis, siis lapsed tegid kõike muud, kui lubasid vestelda. 

01.08

Laupäeval oli aga aeg suund Salamaale. Sel aastal toimus seal tõukerattakross juba 12. korda. Minul jäid aastad 2020-2025 vahele. Tore oli tagasi olla. Näha mitmeid tuttavaid nägusid. Nii huvitav.. et pole 6 aastat kohtunud, aga samas nagu miski pole muutunud? Samad rõõmsad ja sõbralikud näod. Ja palju uusi ka. Mul on natukene kahju, et minu jaoks Põlva veidi kauge on, muidu osaleksin ka rõõmuga nende ühistreeningutes. 

Õde tuli ka oma lastega. Mina olin ka terve perega. Ma ei olnud kindel, kas poja on nõus tõukerattaga sõitma ja ei olnud teda lastesõidule kirja pannud. Aga seal oli ta vägagi valmis ja regasime ta veel ära. Ta oli nii uhuke et sai endale ratta külge numbri, millel oli ka tema nimi. Ratta sai ta laenutada. Alguses oli tunne, et pean teda terve tee turvama, sest ratas oli talle veidi suur, aga natukene harjutas ja pinnaseteel läks väga hästi, murul võttis rohkem vingeradama ja vahepeal väsis jalg ära ja jalavahetusel tahtis abi. Aga nii tubli, et jalavahetuseks ei jäänud seisma, vaid pani mõlemad jalad peale ja siis vahetas. Nii uhke! 

Ja Salamaa ESTCamping on ka nende aastate jooksul nii palju muutunud. Aga samas ikkagi sama.

Oh, hea oli tagasi olla.

Osalesin siis matkasõidul, mis oli 11km. Minu eesmärk oli see läbida alla ühe tunni ja sellega sain hakkama. Ilm oli üsna palav, päike küttis. Suurem osa teest oli metsas, aga oli ka kohti, kus lauspäike paistis. 

Algus oli päris tore ja meeldib. Mõnusad metsateed. Okei hingamine. Ratas liikus väga hästi. Ca 5km oli täitsa okei, äkki isegi veel ka kuus. Siis läks raskemaks. Ja kui arvasin, et enam raskemaks ei lähe, siis läks veel raskemaks. Igal aastal on seal rada veidi erinev, sest neid võimalusi on seal tohutult (mõeldavaid, et kunagi sõitsin seal 36km!). Raja teisespooles oli väga palju pikki laskumisi ja pikki tõuse. Ja sellised küngaste vahel, juurikate ja kivide vahel. Tublimad jooksevad tõusudest üles (asfaltteel tipime), mina kõndisin ja pulss oli 176-180. Uh. Ja suurem osa laskumised oli minu jaoks sellised, et pidurid pidid all olema ja siis vaatama, et ninuli ei käi. Kuskil isegi kõndisin, sest oli väga porine koht ja tundus turvalisem. Et kohati selline väga tehniline sõit. Aga ma jäin püsti. Pudelist sai vesi otsa. Üks ring oli minu jaoks täiesti piisav. 

Jäin endaga väga rahule ja loodan, et järgmisel aastal lähen ka. 

Järelkasv :)

Minu südameke

Meie tänavune mustikasaak.

Laupäeva õhtul tabas mind küll tohutu peavalu. Ei teagi, kas mitu asja kokku... ma ei ole eriline mineraalvee fänn, aga pärast sellist pingutust oleks pidanud jooma. Tavalist vett muidugi jõin. Aga võib-olla sedagi liiga vähe. Ja kui muidu püüan kõiksugu kiireid süsivesikuid vältida, siis präast pingutust tarbisin ka neid (näiteks olid meil kaasas piparkoogid). Võtsin lõpuks valuvaigistit. Ja magneesiumi. Ja ühel hetkel läks nii palju paremaks, et jäin magama. 

Täna on enesetunne okei. Hommikul ärkasin laste sahmimise peale juba enne kuut ja uuesti ei uinunud (lapsed õnneks uinusid). Segasin leiva kokku. Olin tahtnud seda õhtul teha, aga see peavalu viis nii rööpast välja. 

Täna õhtul tuli meelde, et unustasin hommikul idusid loputada.. et läksid vist hukka. 

Täna jõudis õde oma lastega siia. 

Igasuguseid muidu asju oli ka. Aga uneaeg on käes. Homme on üks intensiivne päev. 

Loodan, et lapsed mõni päev magavad ka üheaegselt ka saan arvutis need ära teha, mis ootavad oma järjekorras...

Täna on ilus päev! Ühel armsal inimesel sündis üks imearmas beebi! Nii hea meel nende üle!

XXX nädal (juuli)

 

Meremäe vaatetorn. 

20.07

Nädala lõpp jälle käes. Olime (mina lastega) sel nädalal ka lennus. Esmaspäeval oli Abikaasa sünnipäev. Temal oli tavaline tööpäev. Tegime õhtuks lastega küpsisetordi. Pärast kaunistasime ja panin 3+4 küünlad peale, lapsed aitasid puhuda. Tahtsin õhtusöögiks grillida, aga lõpuks hakkas nii kõvasti sadama, et grillimisest ei tulnud midagi välja. 

Õhtul veel pakkisin asju ka.

Teisipäeva hommikul tegin ja küpsetasin leiba, võtsime ühe kaasa. Hommik oli üsna vihmane, aga käisime ikkagi õues ka. Lõpuks see kodust välja saamine oli ikkagi raske. Milla ei tahtnud üldse riidesse panna. See tal muul ajal ka. Mähkmed ka ei sobi. Tol päeval ei sobinud ka jalanõud. 

Lõpuks said lapsed autosse ja rahunesid ka. Sõit oli enam-vähem. Milla jäi küll üsna ruttu magama, aga pojal võtis uinumine üle tunni. Sõiduaeg oli meil üle kahe tunni (aga vähem kui Virumaale), sõitsime Raasiku valda. 

22.07

Aga jõudsime kohale. 

Lapsed tegid tutvust. Käisime sulistamas ja saunas. Midagi vahepeal süüa. Üldiselt olid lapsed väga elavad ja julged, et jätkus valvelolek ja omavahel muud juttu just ajada ei saanudki. Õhtul oli Millal kuidagi paha tuju ja jäi ühel hetkel magama. Ma mõtlesin, et jäigi ööunne (kell oli äkki 7 vms), aga ta magas tunnike ja ärkas üles. Pool 9 vist ärkas. Poja uni oli ka hiline, sai ikka maadeldud. Võõras koht ka, meie jaoks oli toas üsna palav ja kuigi akna tegin lahti, siis jahutavat õhku meieni ei jõudnud. Aknale olin kilekotid ka ette pannud (mis paraku öö jooksul korduvalt alla kukkusid). Ja öö oli ka selline rahutu. Magasin ise serva pool, et lastel turvaline oleks, aga neile see kõrvuti magamine hästi ei sobi. Hommik küll päris kell 6 ei alanud, aga kuna öuni oli nii hiline ja öö mitmete ärkamisteta, siis mingit kvaliteetset und ei olnud. Lõunaunne sain nad mõlemad autos. Käisin suvemängu kohvi välja võtmas ja autot laadimas. Ja ise lugesin veel raamatut. Teine öö läks paremini. Kilekotid püsisid ees. Tuba tundus jahedam. Üritasin küll ühe lapse enne tuttu saada, aga see ei õnnestunud. Aga läksin ise nende keskele. Kaks tooli ja kõik kotid ja asjad said serva ette, et keegi alla ei kukuks. Ja Milla isegi ei keeranud end serva lähedale. Öö oli rahulikum. Hommik varajasem. Pojale püüdsin kell kuus selgeks teha, et me ei ärka veel üles (magama jäi ju pärast kümmet ka). Ja siis ta seitsmeni nihverdas. 

Ja neljapäeva hommikul sõime ja hakkasimegi varsti asju pakkima. Äraminek tuli natuke kiire ja ootamatu (arvasin, et oleme ehk lõunauneni), aga klassiõel oli vaja minna apteeki rohtu ostma. Nii et oligi minek. Koduigatsus ja omasjade igatsus oli ka juba peal. 

Lapsed jäid enne poolu 11 magama (wow) ja mina sain 1,5h vaikuses sõita. Kui poja üles ärkas, siis ütles, et "siin tehakse minu ja issi lemmikpiima". 

Päris selliseks külaskäiguks, nagu olin ettekujutanud, see ei kujunenud. Teinekord tuleb madalamad ootused seada. Aur läks ikka laste peale. Neil oli omavahel ka rahulikku mängu, aga üldiselt tuli silm peal hoida. Minu lapsed on ka üsna elavad ja kipuvad ka asju tegema, mis ei ole ehk lubatud. Näiteks basseinis olemise ajal oli minu pulss küll kogu aeg kiire ja olemine pinges. Milla tahtis vettehüppeid teha (aga rõngaga sügavas vees olla ei tahtnud), tahtis mööda basseiniäärt joosta jne. Et mind oli üks, aga neid kaks. Väga intensiivne oli. Koer jõudis ka õhtuti koju ja kui Milla tahtis teda ainult paitada ja patsutada (ja ilmselt ka sabast ja kõrvast sikutada), siis tuleb kogu aeg juures olla. Poja pealt aga nägin, et temal (sarnaselt minuga) on tekkinud mingi hirm. Kui ta sõitis jalgrattaga ja koer (väike) täie hooga jooksis, siis ta korduvalt kukkus, sest hakkas kartma (ja jooksis ka eest ära, et koer arvas, et mängime). Juunis üks sõbra koer hoiatas teda ja sealt tal see hirm tekkis. Pidevalt räägin mis ja kuidas tuleb loomadega olla.. aga laps on laps. Milla kipub kodus ka Pisikest sabast sikutama (ja saab siis küünistada). Ja minu koerte hirm pole ka kuskile kadunud, saadab see mind lapsepõlvest saati, kui naabrite koer seljast hammustas (kõndisin lihtsalt mööda). Teisi episoode oli veel. 

Nii et koju tagasi jõudmine oli hea. Et hea on ära käia, aga veel parem tagasi koju jõuda. 

Nägime lennukeid

22.07

26.07

Milla jäi täna linnakärus tuttu üle pika aja. Käisime postkasti juures ka... selgus, et ma polnud seal vähemalt kuu käinud kui mitte kauem. 

Ja uni tuli kella 13 ajal. Ma vaikselt püüan teda ikka harjutada, et lasteaiarütm kätte saada. Aga kui ta kell 6 ärkab, siis mõistagi sunniga üleval ei hoia. 

Olen t'na mahla aurutanud, pannud mitu masinatäit pesu pesema ja kuivama, koristanud, tolmuimeja pestavaid osi pesnud, rohinud, süüa teinud... Hetkel istun jalad kõrgemal, et jalgadele puhkust anda. Ja siis tõmban kompressioonpõlvikud jalga. 

Sel nädalavatusel on ju Avatud talude päevad. Meie pere mehed läksid eile mingeid ralliautosid vaatama ja mina mõtlesin, et meie Millaga käime siis Bettyt vaatamas. Võtsime suuna Täpsulandi, mis asub Vinski külas. 

Milla tutvumas Bettyga

Talu perenaine Täpsu (mina olen talle alati Terje öelnud) on minu klassiõde algklasside päevilt. Ehk temagi on pärit Virumaalt ja kolis juba mõni aeg tagasi teise Eesti otsa. Bettyga on ta olnud nii ajalehes kui ka televisioonis, korduvalt.

Milla jooksis kõige rohkem aga lauta, kus oli väike kukk ja kanad. Ta tahtis neid taga ajada ja pai teha (ei õnnestunud), kuke kiremine ajas naerma. Nägime veel ka küülikuid, merisiga, siidikanu, hanesid. Lehm Betty ajas ka teda naerma, tahtis pai teha, kui ta ammuu tegi, siis oli nalja palju. Õuel jalutasid veel ka kassid ja siis kolm musketäri - kalkunid. 

Siit paistab Venemaa (tagumised puud ehk?)

Kõik nii roheline, et piiritara ei saanud telefoniga pildile. 

Väga ägedad kalkunid. 

Mul ühtegi teist plaani polnudki, niisiis me rahulikult olime seal, võtsime ka midagi süüa. Üldiselt jooksin Millal järgi. Kui ära hakkasime minema, siis tuli sinna just üks mu kursaõde. 

Tagasiteel käisime veel Meremäe vaatetornis. 

Ja Meremäe tundus mulle nii tuttav koht... ja sain aru, et kunagi ammu oli meil seal kuskil üks Koffri kokkutulek. Esimene selline suurem, aasta 2007 ilmselt. Sest aasta hiljem olime ka kuskil kaugel kaugel (Orava kandis). Bussipeatus tundus Meremäel tuttav ja siis üks kruusatee... ohjah. 

Võrus käisime veel poes. Ma olin Milla veepudeli koju unustanud ja minu pudelist oli raske juua. Hea meel google mapsi ja waze üle, sest muidu ma ei saa Võru linnaplaanist mitte midagi aru. 

Milla tegi vahepeal häält ja tõin ta tuppa, jäi uuesti magama. Kuigi ta eile tegi kaks und (Vinskisse sõites ja siis koduteel ka), siis ööunne tahtis ikka kella 20 ajal minna. Ja mina jäin ka enne 9 magama. Ei plaaninud, aga kui väsinud, siis väsinud.

Korjasime eile punaseid sõstraid, mida täna siis aurutasin. Kahel väikesel põõsal oli Milla suur abiline, seejärel ta mõtles, et aitab küll ja üritas ämbrit ümber kallata. Loobusin siis abilisest (viisin issi juurde) ja korjasin ise edasi. Täna sai 8x400ml mahla tehtud. Marju on põõsaste küljes veel. 

Juba eelmine nädal sain ühelt ülemuselt kirjas, kas ma tean juba mis ma sügisel teen, kas ja millal ma tulen. Ei olnud minu jaoks kiri, millele põlveotsas telefonist vastata. Ja aega ka ei olnud. Sel hetkel pakkisime asju, järgmine päev sõitsin lastega Virumaale. Ja mõte tööle minekust tekitas ebameeldiva tunde ja ärevust. Ja ega vastuseid mul ka polnud. Vastamata ei plaaninud jätta, aga juba 36h hiljem oli mul messengeris samasisuline kiri. Vastasin, et vastan hiljem. Vahepeal tekkis lauale üks tööpakkumine, mida tõesti kaalun, aga mul on veel olulised asjad puudu, et otsust teha.. üks suur miinus on seal asukoht, sest sõiduaeg on oodatust pikem... aga ma siin varsti olen kolleegi asendas ja mõtlesin aega võtta, et kui palju ma sellisel tavalisel tööpäeval tegelikult aega sõidule kulutan. Jah, ma tean, kui kaua ma sõidan kodust Tartusse... aga just need väikesed Tartu otsad. Vahepeal vastasin teisele bossile ka, mis seisud on (et ma alles hakkan asju uurima ja tahan leida enda  jaoks parima lahenduse) ja küsisin palga kohta ka. Brutopalk on kenasti tõusnud nende nelja aasta jooksul. Ma nüüd juulis rohkem tööle ei mõtleks. Küll laheneb. 

Nüüd õhtu käes. Jõudsime veel kõik koos poes käia. Lapsed said veel palju õues olla. Viimane pesu päris kuivaks ei saanud, kui natukene tibutama hakkas, siis tõin tuppa ära. Kui juba arvutis olen, siis tuletasin fotograafile meelde, et tahaksin arve ka ära maksta ja kirjutasin inimesele, kes meil kunagi korstnapitse tegi, ahjusid parandas. Uus puupliit on ikkagi päevakorres. Sel aastal saba suvi läbi, et ilmselt järgmisel aastal, aga tulebki planeerida. Küll aga tahaksin mitut hinnapakkumist. Nimelt omal ajal oli hinnapakkumine 1700 eurot. Praegu on mul üks pakkumine, kus öeldi minimaalselt 3500. Ma saan aru, et hinnad on tõusnud. Aga šokk oli see ikkagi. Nii et tahaksin veidi võrrelda ja mõelda. Tahan ikka tavalist tellistest puupliiti, praeahju osaga. Ja palju-palju väiksem kui meie praegune puupliit ehk ainult see paja osa siis tuleks uueks pliidiks. Korstnapühkija ütles, et soojamüür on igati okei, et uut poleks vaja. Samas tööde käigus võib kõiksugu asju ilmneda. Tol ajal oli soojamüür ca 2000 eurot.

 

See on väga vana pilt. Leidsin vestlusest, kui olin meie küttekolletest ülevaate saatnud. Aga seal taga siis näha see pajaosa (mida me ei kasuta ja kui sinna vett panna, siis see lihtsalt aurustub meile tuppa). Ja seinast on veel valged kivid ammu ära kukkunud. Üldise ei saa aru, miks need sinna pandi... Sest plaaditud olid ka teised kohad. Magamistoas ahju küljes püsib veel kenasti, aga teises toas, kuhu ahi ulatub, kukkusid ka ära. Lõpuks aitasin muidugi kaasa, sest kui plaat pole ahju küöjes, siis ei andnud sooja ka nii hästi välja. 

Lisaks läksin raamatukogu andmebaasi ja tellisin ja broneerisin endale raamatuid. Avastasin, et järjekorras pole enam midagi. Võtsin siis GoodReads'i lahti ning vaatasin, mida tahan lugeda. Osasid peaksin ikka Tartust otsima, aga ... ma ei tea millal.

Klassiõele saatsin leivaretsepti. Minul nüüd mitu aastat olnud see retsept, mille ühelt koolituselt sain. Praeguseks vaatan vaid eeltaignas vee koguse täpselt retsepti järgi ning päris taignas suhkru ja soola. Jahu panen tunde järgi. 

Selliste asjade tegemisega läheb mul arvutis niii palju kiiremini, et täitsa rõõm. Ilmselt läheks ka fotose sorteerimine... uh kui raske see on. Praegu on tunne, et pean ikkagi seda mahtu juurde ostma. Tiksun seal 95% + peal. 

Sel nädalal jõudsin tõuksima ühe korra. Ämm tõi reedel maasikaid ja uurisin, kas saab lastega olla kuni ma ära käin. Sobis. Eks oli plaan ka täna minna, aga tundsin, et olen väsinud. Kodused toimetamised ja jalul olemine ikkagi väsitavad. Aga äkki homme. Järgmine nädalavahetus lähen Salamaale. Õde pani ka end kirja. Uskumatu, et kunagi sõitsin seal Salamaa ja Taevaskoja metsade vahel 36km seda tõukerattakrossi. Pidi ikka hea vorm olema. Ma ei mäleta, kas aru ka sain, kui raske see oli. Siis oli üks ring 18km ja tuli kaks ringi teha. Nüüd on üks ring 11km. Sellega ikka saab hakkama. Kerge see pole, sest mets, juurikad, tõusid, liiv... ja kindlasti raskem ja võõras ratas. Vaatasin, et ratast saba tasuta laenutada ja tegin sinna linnukese, siis ei hakkagi enda oma kaasa vedama. Ongi lihtsam. Äkki tahab Abikaasa lastega ka kaasa olla. Poja võiks muidugi lastesõitu teha, aga ei tea kas tahab-julgeb. 

Hommikud on juba sügiselõhnalised.

XXIX nädal (juuli)

 

Allikal 16.07

​Jõudsin eile pärastlõunal lastega koju. Käisime ja olime Virumaal mõned päevad.

Täna on enda olek nii habras ja nutune. Hommikul ärgates tundus juba, et kõik on valesti, kõik häirib, miski ei suju... Täna olen ka lastega üksi, nii et see on kuidagi eriti raske. Pole seda momenti, et saaks korraks omaette olla. Hetkel Milla magab, aga tal oli kärustreik, nii et magab hoopis toas. Ma ei mäletagi, millal ta viimati lõunaund voodis tegi. Ilmselt veebruaris. Poja teab, et on vaikusetund, aga magamisele põtkib veel vastu. Küll aga räägin talle, et emme puhkab ja teeb omi asju. Ta natukene värvis, nüüd istub minu kõrval teki all. Loodan, et Milla magab ikka kaks unetsüklit. Ta keeldus mõlemast kärust. Tegelikult hakkas ta pool 12 juba toas magama jääma, aga natuke vara oli... ja siis läks üleväsimusse.

​Homme on 19.juuli ja see tähendab, et venna surmast saab kolm aastat.
Justkui alles see oli.
Ja samas on kolm aastat möödas.
Käisime eile pojaga surnuaial.

Ja samas Virumaal olles sain aru, et isa leinamine ootab ka alles oma aega... tema asjad olid seal, buss seisis, tööriistad ja tsikkel garaažis, taimed kasvasid edasi... ta nagu oli seal, aga teda polnud mitte kuskil.

Ja samas on ikka tunne, et ju ta on korra ära ja varsti näeme. Varsti helistame.

Ja siis ongi täna selline habras ja nutune.
Et koju jõudes jõudis mingi lein mingi lainena kohale.
Ja nii raske on lasta endal seda kogeda, kui on kaks väikest last, kes vajavad oma osa. Mõne päeva 100% on mõne teise päeva 25%...

Poja uinus ka. Uni kulub talle ära. Ööuni oli taas alla 9h. 

Muulukad

Kui mina väike olin, siis leidsime muulukaid vaid Läänemaalt mõnest kindlasti kohast. Nii tore, et nüüd, kui minul on lapsed, siis on neid muulukaid ka lähemal ja kuskil, kus niikuinii käime. 

Virumaale sõitsime teisipäeval ja startisime 12 aeg. Mina käisin hommikul veel jalgadega massaažis (äkki oli natuke parem seis, aga ikka väga väga valus oli), sõbranna vaatas ja mängis lastega. Suurem osa asju oli mul pakitud. Öösel eriti magada ei saanud. Käisin veel leiba kokku segamas (kella 3 paiku), mis hommikul kohe ahju läks. Hiljem tuli ka elekrtrik ja võttis voolu välja, et see oli ainus lahendus leiva küpsetamiseks. Sõbranna sai nii kaua siin olla, et saime ise sõitu. Sellest oli NIII suur abi, sest mingid asjad tuli ikkagi veel kokku panna, asjad autosse saada, natukene koristada (eriti ei jõudnud). See minek on alati kuidagi raske.

Sõit oli... on ka lihtsamaid (ja raskemaid olnud). Tütreke jäi pea kohe magama. Ärkas, kui keerasime Jõgeva poole. Ta oli selleks ajaks maganud ca 45 minutit ehk väga vähe. Pojal oli aga nii igav olnud, et ta ei tahtnud lasta tal uuesti magama jääda. (Pojale räägin selle igavuse jutu peale, et emmel pole kunagi igav, kogu aeg on midagi teha või lihtsalt olla... ei teagi, kust ta selle "mul on niiiiii igav" on võtnud.). Ühel hetkel juba pahandasin pojaga, et lasku õel olla ja puhaku ise ka. Jäigi teine magama. Aga Milla ei jäänud. Alguses oli veel rahulik, siis paitas ja kammis oma kiisut. Ja siis tuli nutt, mis ka poja üles ajas. Ainult peatudes ja autost ning toolist välja võttes, rahunes. Aga meil oli veel vaja sõita. Nii et see lõpp läks väga raskeks. Väga. Aga poja oli jällegi väga vapper. Ta ütles, et tal on raske seda kuuluta ja ta ei taha seda kuulata. Aga ta püsis rahulik. 

Mamma juurde jõudes läks tütrel ka paremaks.

Tegime auto tühjaks. Natuke puhkasime, sõime ja läksime minu venna juurde. Kutsikas oli nii palju kasvanud, et suurest rõõmust hüppab lapsed pikali. Milla oleks tahtnud kogu aeg koera juures olla. Nuki hakkas limpsimist ja käppasid pelgama. Saime mõnusaid herneid süüa. 

Ja uuesti Mamma juurde sõites Milla jälle ainult nuttis. Tegin peatuse. Sai autost välja, oli väga rõõmus... aga meil oli vaja ju sihtkohta jõuda. Sõitsime lõpuks jälle läbi nutu. Raske oli.

Poja vees

Virumaal olin üsna üllatunud, et aga kus suvi on.. kohale jõudes pilvitas ja temperatuur oli +19 C. Olin pakkimise ajal norrakate ilmateadet vaadanud ja see lubas väga ilusaid suveilmasid. Hiljem näitas päike end rohkem. 

Kolmapäeval käisime rannas - ikka seal, kus lapsena. Eru lahes. Ilm ei olnud just päris nii soe.. ka selline 19-20 C ja tuuleke ja polnud lauspäikest... aga lapsed said ikkagi liiva ja veega mängida. Vesi oli päris kõrgel ja kuiva liiva oli ka raske leida.

Lõunauneks koju tagasi. Milla tudule. Pojale tulid juba mängukaaslased. Pärastlõunane plaan oli pidada õepoja sünnipäeva. 

Ilm läks ka soojemaks ja päikselisemaks. 

Minek 15.07

Ööunega oli meil vist isegi hästi. No esimesel hommikul üritas Milla kell 5 ärgata. Ma ei olnud nõus. Poja oli ka veidi aega üleval. Lõpuks jäime uuesti magama ja ärkasime 8 aeg. Järgmine hommik vedas välja kolmnveerand 7ni. Ja viimane hommik veerand 8ni. Kõik õhtud jäi Milla enne magama (ja poja sai Mammaga olla). Ja koduteel magasid mõlemad Kadrinast Jõgevani. Nad oleks ehk edasigi maganud, kui ma ei oleks peatust teinud... Nutust sõitu ei tulnud, aga rahutuks läks lõpp ikkagi. 

Nii osavake. 

(Turvasin ka)

Minek vol2.

Neljapäeval käisime Käsmus. Allikal. Kodutel jäid mõlemad lapsed magama. Ja pärastlõunal läksime Võsu randa. Tahtsin ka autot laadida, mis õnneks lõpuks õnnestus. Esimesel katsel oli nii halvasti pargitud, et ma lihtsalt ei mahtunud sinna. Vahepeal olime rannas. Õde tuli ka ühe lapsega. Siis läksin uuele katsele, poja sai veel randa jääda, olid laadijad kinni. Lõpuks üks vabanes (tegelikult see aeg ei olnud pikk, aga kui sul autos üks või kaks väga väsinud last on, siis on iga minut pikk). Ja umbes 15 minutit seal olime. Siis oli kell nii palju, et kõik õhtused toimingud ja tühjad kõhud surusid peale. 

Liiv on lemmik.

Väike tõuksiring ema tõuksiga.

Ideaalis oleksin ma igal õhtul raamatut lugenud ja hommikuti tõuksimas käinud. Aga ei. Raamatut ei võtnud isegi kotist välja, sest ma olin niii väsinud. Ja tahtsin vaid magada. Tõuksima jõudsin ühe korra (teine kord ehk pühapäeval?). Pärast massaaži olid jalad rasked ja valusad ka. Kui meres jalutasin, siis parem labajalg iga sammu peale läbi vee andis valu (mitte kõndimine, aga see veetakistus).

Mõned asjad said autost ära toodud...

Nii tore oli näha, et külmkapis on terve pakk kohvikoort.

Ja sain endale kohvi teha.

(Lastega poepeatust ei teinud)

Käisin maasikal Marjahoovis 17.07

Tegelikult mõtlesin isegi, et tuleks laupäeval tagasi, aga siis nägin, et Marjahoov reklaamid maasikate korjamist. Ja varsti on uued vihmad tulekul. Tuli siis plaan, et reedel koju ja kui Abikaasa töölt jõuab, siis lähen maasikale. Korjasingi kaks kasti. Parmud kiusasid. Nüüd on üks kast tehtud, aga teisest teen vist ikkagi keedumoosi ka. 

Venna pluus on mõnus kleidike.

19.07

See moosi tegu läks eile lappama. Purgid pesin, panin ahju, uued kaaned loputasin üle ja panin potti. Maasikad said suhkruga potti. Ja hakkasin keetma ka, seda püüdsin juba laste kõrvalt teha, et õhtul oleks lihtsam. Ja kui Milla magama läks, siis asusin toimetama, aga seda vahtu tekkis ikka veel ja veel... Kell 22 tundus, et äkki nüüd saab purkidesse panna, aga siis tegi tütreke häält... ja ma ei tea mitu korda ma tema juurest ära tulin ja tema tagasi kutsus või järgi tuli. Kolmveerand üksteist andsin alla. Keerasin pliidi kinni ja läksin ise ka voodisse. Uni oli ka kehv. Moos läks purkidesse hommikul.

Loosiõnn instagramis.

Tütreke magab hetkel minu kõrval. Kärustreik jätkus. Mehed on korra kodust ära. 

Käisin hommikul tõuksitiirul ja mul hakkas niii halb ca 4km pealt. Sõitsin viis ära ja tegin väikese pausi. Iiveldas ja lihtsalt nii kehv. Kuidagi jõudsin koju tagasi ka. 

Parem labajalg on NIII valus, et kui keegi lastest vastu läheb, siis jälle karjatan valust. Kas tõesti sellest, et ma nii palju jalul olen? Hakkasin kompressioonpõlvikuid vaatama. Teleofnist oli nii tüttu. Mõõtsin sääre ära. Valik tundub nii keeruline. Aga äkki aitaksid? 

Tegin ise ka väikese lõunaune. Hiljem niitsime muru. Lapsed olid murutraktori taga kärus. Mina tegin väikese niidukiga kohti, kuhu traktoriga ligi ei pääse. Murutrimmeriga oleks ka veel vaja teha... aga ma tean, et lähipäevil ei jõua. 

Lisaks tegin sauna. Poisid käisid eile saunas. Mina tahtsin just täna mina. 19.juuli. Virumaal oli ka täna saunapäev. 

Käisin õues kollaseid lilli vaatamas. 

Käisin korra Tartus Ikea tellimust toomas. Ja toidupoes. 

Kurke tuleb järsku nii vähe. 

Viimased maasikad ampsasime ära. 

Tahtsin saunas jalgu kuputada, et äkki aitab veidi.. aga tundub, et olen kupud ära visanud. No polnud neid aastaid kasutanud ka. 

Ega midagi väga öelda polegi.

Päev on selline nagu on.

Homme on uus päev. 

Alati ajab nutma.

Aga mu lemmiklugu, kui mõtlen lähedaste peale, keda igatsen...

XXVIII nädal (juuli)

Vihmane 08.07

Möödunud nädala kohta oleks olnud palju rohkem mõtteid kirja panna. Emotsioone ka. Aga kui vahetult ei kirjuta, siis... elu läheb edasi ja uued asjad tulevad peale. 

Abikaasal sai puhkus läbi ja tema tagasi tööl. Ühtlasi viis ka Nissani uuesti remonti, sest mootorituli läks uuesti põlema. Mõlemad lapsed magavad. Milla jäi juba enne 12 süles tuttu, käisin teda just korra kärutamas. Täna algas tema hommik kolmveerand 6 ja öö oli rahutu. Eelmine öö oli ka. Kuigi see pirakas purihammas lõikus nädala alguses ära (täitsa veriselt), siis võiks olemine ka ju paremaks minna? Pojale tuletasin juba hommikul meelde, et kui õde magab, siis on temal ka vaikusetund. Võib vaadata raamatuid, joonistada või teha teisi vaikseid asju. Ja et emme ka puhkab ja teeb omi asju. Ta ikka meelitas mu diivanile. Jõin seal siis ühe kohvi. Ühel hetkel jäi ta magama. 

Esmaspäeval oli ilm veidi ilusam. 

Alles eile (08.07) pärastlõunal valasin kärust vee ära ja hommikuks oli seda taas omajagu. 

Käisin keldrit ka piilumas - hetkel kuiv.

See tohutu vihm ja niiskus tegi meie maasikatega küll 1:0. Marja justkui oli, aga niiskuskahjustusega ja ei jõudnud magusakski minna. Mingeid teod või nälkjad käisid ka söömas. Kahju. 

Kuslapuumarju sõi Milla hea meelega, pojale nii väga ei maitsenud.

Toompihlaka marjad on nii kõrgel, et jäävad vist lindudele.

Vaarikaid on väga vähe. Ja lihtsalt varred kuivavad ära. Kurb. 

Tugev tuul ja vihm on väga palju väikeseid õunu mahakukutanud. Õunamahl on vist otsas. Sel aastal tahaks väga mahla teha. Möödunud aastal ei olnud isegi söögiõuna.

Peenrakastides võidutseb umbrohi. 

Avamaa kurk ei taha üldse kasvada. 

Esimene tomat hakkab värvi muutma. 

Eile jäid korjamata. 

Hüdrofooril on (jälle) midagi viga. Abikaasa alles käis seda timmimas, sest hakkas tööle alles, siis vee surve oli väga väikseks jäänud.

11.07

Majakeldris sai käidud ja hüdorfoor hetkel korras. Keldris on vesi. Suures keldris on augus vesi. Kas majakelder on siis madalamal? Ju siis. Filtrid said ka uuesti väljavahetatud, kuigi me alles tegime seda... Natuke murelik, kas meil kaevus mingi jama, vihmadega seotud... vesi on puhas tundnud, alati kui panen klaasi või kuskile, siis hindan seda. Või kui enda veepudeleid täidan, siis vaatan, kas põhi kenasti paistab. Pärast kaevu puhastust pole seda probleemi olnud, et sademevesi või lumesulavesi kaevu pääseks. Ma vahepeal mõtlen, kas äkki võib ikkagi meil vett vähemaks jääda, sest ümberringi on kõik põllud kuivenduskaevusid täis? Üks filter oli nii lühikese ajaga täis läinud. See ei tundu normaalne. 

Mul on hea meel, et meil keldris on allikavesi alati võtta. 

Kaks päeva on õnnestunud, et poja jääb ka vaikusetunni ajal tuttu (Abikaasa just kirjutas, et nüüd jäi autos magama). Uneajad küll eriti ei klapi... aga hea, et ta puhkab. Õhtud on siis kohe kergemad (ja ööuni laseb end oodata). Kui viimane nädal või rohkem on poja käik ööd ca 3 paiku meie juurde tulnud (ja suure nutuga ärganud), siis täna oli ka veidi pärast 3 üleval, aga käisin pai tegemas ja jäi uuesti magama. Tuli kella kuue aeg ja siis ei maganud meist kolmest enam keegi. Minul on muidu viimased hommikud alaselg nii valus, et raske end liigutada ja voodist välja saada. Täna sai voodis laiutada ja selg oli hommikul okei. Ju siis ka sundasendist. Labajala probleem on natukene leevendnud pärast möödunud pühapäevast massaaži. Äkki siis ka hoopis lihaspingetest ja et sooned kinni. 

Täna või homme tahaks tõuksima jõuda. Täna on õhumass selline kahtlane - ühel hetkel tuleb äike ja vihm. Öösel sadas ka nii tugevalt, et mul ei tulnud tükk aega und. Poole 5 aeg vaatasin veel kella. Ja eile õhtul meil ka veidi tibas. Üleeile õhtul oli tugev sadu. Vihamavaba päeva pole ammu olnud. Täna siiski voodipesu kuivab õues ja näis kas Milla riided jõuavad ka õue või peab kuivatisse panema. Tuult natukene ikka on.

Mõtlen ikka nii ja naa pidi, kuhu ja kuidas vaarikad ümberistuda. Hetkel kaalun kõrvalhoone tagust. Aga äkki on seal liiga vähe päikest? Venna juurest oleks vaja erinevaid asju tuua, maalt ema juurest ka. Aga ise ma haagisega ei sõida... nii et tuleb planeerida. Et ühe sõiduga saaks kõik toodud. 

Meie seeneriik.

Nii heledad juuksed.

Lapsed hoos.

Poja valis eile pesakiige välja ja trapetskiige ka. Ideaalis tahaks õue ühte kohta juurde, kuhu saba midagi riputada, siis saavad lapsed rohkem ise toimetada. Kuskile tahaks ühe aknaraami panna, et poja saab harjutada palli löömist väravasse. Selle võiks ära ka värvida. Ja tööruumi juurde uus pakk, kuhu harjutada naelte toksimist. Liivakast vajab liiva, aga kuna meil läheb sissesõidutee renoveerimiseks, siis äkki saab sel ajal tuua. Endiselt tahaks suurt kärutäit mulda ka. 

Laupäeva õhtul sadas meil küll, aga pigem vähem ja päris tormi ei tulnud. Ju jäime kuskile serva peale. Vahelduseks. Pühapäeva lõuna aeg käis aga korralik äike-müristamine-vihm üle. Kutsusin ämma veidiks lapsi vaatama, et saaks ise teha selliseid asju, mida lastega ei saa... Alustasin aida koristamisega. Olen (ja oleme) seda koristanud ja korrastanud ikka korduvalt, aga kohati uskumatu, kui palju seal asju on olnud (ja ikka on). Ja samas on meil endal ka vaja olnud ruumi, kus midagi hoida. Üks nurk sai enam-vähem korda, aga siis saigi aeg otsa. Ämm jõudis lõunaks, nii et Milla läks magama, pojal aga sel ajal uni ei tulnud. Ühel hetkel oli ta nii üleväsinud, et miski ei toiminud... Magama jäi ka, aga kell 15.15 :) Aida koristamist teen üksi, sest hiirtel on seal tõeline pidu olnud. Ma ei taha, et lapsed seal asju puuduvad. Tahakski, et seal oleks vähem võimalusi hiirte pidudeks. Ja et asjadel oleks süsteem. 

Laupäeval käisime korra Elva kohvikutepäeval. Käisime kahes kohas. 

Sauna tegime hoopis kolmapäeval. 

Tõuksimas käisin ka laupäeva õhtupoolikul. Sai 2x nädalas kirja. Sellise hea raja valisin, et alguses oli ca kilomeeter laskumist ja lõpus 3km väikest tõusu. 

XXVII nädal (juuni/juuli)

04.07

06.07

Möödunud nädal oli nii kiire ja tegemisi täis, et ei olnudki mahti arvutit avada.

Esmaspäeval, 29.06, võtsime autoninaga suuna Riia poole. Sõit on ikkagi pikk ja plaan oli, et mõlemad lapsed saavad sel ajal ka magada. Kui hommik algas kell 6, siis võiks ju? Päris nii ei läinud. Päris lõunaaeg me sõitma ka ei hakanud, varem ikka. Olime kodust ühe kilomeetri kaugusel, kui poja küsima hakkas, millal me kohale jõuame ning ka snäkke küsis. Milla suutis lõpuks ühel hetkel uinuda, aga magas vaid ühe unetsükli. Ärkas suure nutuga. Sõit oli pikk. Esimene peatus oli meil aga IKEA, sest tahtsime süüa ja tundus hea variant. Poja oli üleväsinud ja üsna pöörane. Süüa me saime ja kui ta uuesti autosse sai, siis vajusid tal silmad kohe kinni. Kell oli küll palju, aga tal tuli lasta magada, et jõuaksime ka loomaaeda. Riia liiklus tundus.. kummaline. Kui poja magas, siis otsisime vahepeal laadija autole, Milla sai rinnapiima pikniku. Ja siis võtsime suuna loomaaeda.

Piletid ostsime kohapealt kassast. Proovisin väljas ka elektrooniliselt, kuid ei õnnestunud. Küll aga ei näinud ma sees reaalselt piletikontrolli... kassad olid, aga peavärav oli avatud. Ise ei silmanud, et inimesed kellelegi oma piletit oleks näidanud? Aga ju lihtsa ei märganud?

 

Loomaaed oli tore. Väiksem, kompaktsem kui meie Tallinna oma ehk lastega oli natukene lihtsam. Päris igalepoole me siiski ei jõudnud. Kaelkirjakud nägime ära. Lõvid ka. Käisime madusid, krokodille, kalasid vaatamas. Ja palju muud. 

Vahepeal päsis poja ikkagi ära ja ronis ise õe kärru.

Milla vajus magama pärast loomaaeda. Päris hiline uinak. 

Pärast loomaaeda läksime hotelli. Ma olin valinud lihtsa ööbimise, sest ainult ööbida oligi vaja.. ja autot parkida ja hommikust süüa. Ma olin väga üllatunud, kui õhukesed olid kardinad... suvel... sest pimedaks seda tuba ei saanudki, arvasin, et võib-olla ärkame juba kell 4. Lisaks oli ka palav (sel päeval oli +28 C). Edaspidi tean, et tuleb ikka mustad prügikotid ja teip kaasa võtta. 

Pärast käisime veel jalutamas. Poes, sõime jäätist, pargis, lapsed said veidi mänguväljakul olla (kuigi seal olid teismelised, kes olid hõivanud osa ja ei plaaninudki kuskile liikuda), sõime kebabi..

Lapsed said õhtul vanni. Milla jäi isegi enne 10 magama. Pojal võttis uinumine aega. Ta ei tahtnud ka lühikesi riideid panna. Ta pidi magama lisavoodil. Jäigi seal magama, aga hoolimata barrikaadidest keeras ta ennast sealt alla. Mitu korda. Keset ööd said siis suurelt voodilt kattemadrats võetud ja panin selle põrandale, aga unine poja keeldus. Tema läks siis issi kõrvale ja mina Millaga põrandale. Ja pojal õnnestus suurelt voodilt end ka maha keerata. Nagu kuidas. Teine kattemadrats sai siis sinna kõrvale, et kui kukub, siis on ikkagi turvaline kukkumine. 

Hommik algas kuue paiku. Üsna tavaline aeg. Aga ega me hästi magada ei saanud.

Hommikusöök oli tavaline. 

Pärast seda pakkisime juba asjad ja võtsime suuna IKEA poole. Milla jäi juba magama. Mina käisin enne veel toidupoes vett ostmas, lasime Millal magada. Ja siis kui IKEA avati, olime meie ka platsis.  

Minu meelest on seal väga huvitav ringi vaadata. Aga väikeste lastega ei ole see päris nii võimalik kui tahaks. Ehk kunagi..

Nipet-näpet asju ostsime ka. Pärast sõime kõhu täis ja võtsime suuna kodu poole.

Lapsed jäid autos magama. Vaikus. 

Kodus leidsime päris mitu kurki. 

Kolmapäeval oli hommikul suurem koristuspäev ja pärast Milla lõunaund võtsime kõik koos suuna Tartu poole. Mina tütrega läksin sõbranna juurde. Mehed läksid pojale sünnipäevakinki ostma. 

Neljapäeva hommikul läksin minna Tartusse poetiirule. Prisma, Coop, Gross, Lidl, Pepco, Jysk. Tegelikult tahtsin pea kõik asjad Prismast osta... aga ei olnud (või ei osanud leida, sest ei käi seal eriti). Gross ja Coop olid üksteisest ületee, et tegelikult lisakäimist polnud. Ja kuna Lõunakeskusesse tahtsin minna, siis lõpuks käisin ka Lidlst läbi. Õhtul tegin juba mõned ettevalmistused. Keetsin munad ära. Panin leiva hakkama. Võtsin kõrvitsapüree välja. 

Päeval käisid mehed veel juuksuris.

Ja neljapäeval oli meil perefotosessioon ka. Hommikul oli ilm väga vihmane, aga kell 13 jäi tõesti vihm järgi ja õhtu oli ilus ja soe.

Poja jäi teel toimumispaika (13min) magama...

Reede, 03.07. Poja neljas sünnipäev!

Reede hommikul soovis poja teha piparkooke. Miks ka mitte. 

Pärastlõunal tuli ta ristiema tütrega külla. Hiljem jõudis juba Mamma. 

Ilm läks ka ilusamaks ja saime ka õues olla.

Õhtused ettevalmistused ebaõnnestusid. Laste magamaminek venis ja ei õnnestunud eriti.. ja lõpuks olin ise liiga väsinud.

Mullid.

5a tagasi

Ma ei mäletanudki, et mul olid lillepeenras talinelgid. 

Kuhu need kõik kadusid? Kas umbrohi sõi välja?

Sest viimased aastad neid enam ei olnud...

Viimased kaks nädalat vaatasin ilmateadet, mis läks iga läheneva päevaga aina hullemaks... Lõpuks vaatasin, et norrakad lubavad kõige paremat ilma ja et nii ongi. Eesti oma ei tahtnud üldse uskuda.

Ja nii läkski :) 

Pidu algas kell 14. Hommikul sadas. Peo ajaks oli juba üsna kuiv. Ja pool 6, kui mõned olid luba lahkunud, teised lahkumas, siis hakkas vihma sadama. Olime nii hoitud.

Küpsisetordid tegin ise. Üks suurem ja teine väiksem.

Sõbranna aitas kaunistada. 

Poja sõigi kaunistusi...

Laulsime, poja puhus küünlaid.

05.07

Tatrasalati tegin reedeks ja natukene jäi seda ka laupäevaks. 

Aga ise sain vaid paar ampsu, niisiis tegin pühapäeval uue.

Mina olin reede pea terve päev jalgadel õhtul olid jalad väga-väga valusad ja nagu pakud. Üks säär tõmbus krampi. Ja siis laupäev otsa... sest kui tahad pea kõik ise teha, siis on seda toimetamist ikka omajagu. Nii hea, et ema ka abis oli. Õhtuks kikus teine jalg ka krampi. Väsimus oli nii suur, aga jalad olid nii väsinud, et ei suutnud uinuda. Selline tunne nagu oleks kolm päeva tõuksivõistlustel käinud (selline võrdlus, sest selle taga on reaalne kogemus ja mäletan, kui hullud need jalad siis olid). Pühapäeva hommikul ei olnud seis eriti parem ja kirjutasin sõbrannale, kes massaaži teeb (sh ka spordimassaaži ja palju muud), kas tal on täna aega... Tütreke jäi lõunaunne ja mina läksin hoopis massaažilauale. Olin seal üle 1,5h pikali ja see valu... isver. See oli ikka hull. Kunagi ammu, kui ma regulaarselt tõuksisin, siis käisin ka vahel... aga mul need lihaste kinnituskohad on ikka väga hullud. Mõned kupud sain ka. Ja tegelikult tuleb veel minna, et seis paremaks saada. Oleksin tahtnud ka tõuksima minna, aga nädal oli nii kiire, et ei jõudnud.. ja pühapäeval ei olnud võimeline. 

Poja sünnipäev oli tore. Lastel oli vahva. :)

Juba neli aastat ema! Aeg on läinud nii kiiresti.