XVII nädal

 

20.04

Hommikul ärkasin torisedes. Ma ei tahtnud nii vara ärgata. Miks minu lapsed ei maga? Millal näen, et tuleb kaks hammast. Ju ta sellepärast päeval nii vähe sööbki (ja tahke toidu söömine on valus) ja tahab selle öösel tasa teha. Tema jäi magama ja siis poja juba nihverdas ja 5.36 ütles mulle, et lähme elutuppa. Ega ikka ei lähe küll. Kassid olid öösel ukse ka lahti teinud, niisiis tuli sealt ka valgust. Poja vaatab, et kui valge on, siis on hommik ja võib ärgata. Tema enam magama aei jäänudki, aga mina polnud nõuds voodist välja ronima. Proovisin tukkuda. 

Vahel on tõesti tunne, et kõikide teiste lapsed magavad. Aga meil mitte. 

Hommikul oli maa valge, aga oli veel tuulevaikne. Kui Millaga õue jõudsime, siis puhus see külm põhjatuul näkku. Eile oli mul talvejope seljas, kui nüüd uuesti õue lähme, siis panen ka. Milla küsis veel toas enda softshelli peale vihmajopet, panin. Tema oli niimoodi rahul. Asjatas veidi ringi. Tahtis kiikuda. Ja jäi kiigel magama. Seda polnud varem juhtunud. Aga tõstsin ta kärusse, andsin veel ühe vahepala ampsu ja käisime korra maanteel (seal oli tuul veel tugevam ja külmem) ja nüüd ta magab. Jäi natuke varem magama. 

Mina tegin ahju ja pliidi alla tuled. Tundus hea mõte. Enne panin pesu õue kuivama, see võiks küll kiiresti kuivaks saada. 

PS: Milla magas peaaegu 3h. 

23.04

Mul oli eile sünnipäev. Hommik oli (taas) kuidagi raske. Üks väsitav öö oli seljataga. Lastega olin üksi, kaasa on päälinnas. Kurvastasin, et keegi minule kooki ei tee. Milla jorises. Poja jorises. (Tegelikult mulle see sõna ei meeldi ja ma üldiselt ei kasuta ka seda.) 

Tegelikult ise liimist lahti. 

Kurb tunne, et sel aastal isa ei helista ja ei soovi õnne. Ja ka järgmised aastad mitte... Et jälle... 

Võtsin sotsiaalmeediast ka enda sünnipäeva maha. Mulle ei meeldi need fb valmiskirjutatud õnnesoovid. Ainult kliki ja saadadki ära. Kui ma ise kellelegi fbs kirjutan, siis alati kirjutan ise. 

Tordiga oli aga nii, et võtsin siis küpsised, õunamahla, banaani ja hapukoore ning tegin kolmetükilised küpsisetordi.

Kaunistuskomid läksid peale õhtul.

Kui õhtusöök oli söödud, siis said küünlad peale. Tegime abikaasale/issile videoküne. Poja laulis sünnipäevalaulu ja lapsed aitasid küünlad ära puhuda.

See osa õhtust läks ka lappesse, et Milla jõudis üleväsimusse minna ja ... raske oli. Jäi nii hilja magama ja ärkas esimesed tunnid iga 30-35min järel ehk unetüskli lõpus suure nutuga. Rinda ei tahtnud, vajas lihtsalt lohutust. Sööma hakkas öö teisespooles. 

Õhtul tõi kuller veel ilusad lilled.

Tundub, et Milla on ka sellest ööst väsinud.

Täna võttis õue minek aega. Üsna ruttu tahtis kiigele ja tahtis kutsut ja hakkaski silm kinni vajuma. 

Täna puhub taas nii külm tuul. Pärast paneme teise riided - Millale teine kombe ja mulle talvejope.

Tõsisin ta vankrisse ümber.

Aga magama jäi oodatust üle 30min varem. 

27.04

Vahepeal on nädal läbi saanud. Reedel jõudis Abikaasa koju, nii et sai poja ka aiast peale võtta. Nuki oli väga rõõmus. 

Ilm kiskus külmaks ja tuuliseks. 

Laupäeval läksid poisid Maamessile. Ema jõudis ennelõunat külla. 

Ilm oli küll jahedam ja tuulisem, aga sai ikkagi palju õues olla. Õde käisd lastega. Vend elukaaslasega üllatusvisiidil. See oli tore. Esialgu oli plaanis see nädalavahetus sünnipäeva pidada (perega). Õhtul tegime sauna.

Lehvitused mammale.

Toomingas 24.04

Ühel õhtul oli nii ilus valgus.

Pildile seda püüda ei osanud.

Uue lootuse valgus. 

Ühe tavalise päeva toimetamised

 Mõtlesin, et panen enam-vähem kirja, kuidas meie päev on. 

6.35 - Milla ärkas, kaisutasime. 5min hiljem ärkas poja ka. Kaisutasime kõik koos kuni poja teatas, et vaja pissile minna. Milla pani ludinal voodist välja, avas uksed. 

6.50 - Läksime kõik koos vannituppa hommikusi toimetusi tegema. 

Lapsed läksid edasi elutuppa ja Nuki leidis puldi ja pani multika (kaks viimast hommikut olid meil multikavabad ja see väga meeldis mulle). Minul läheb veel hetk enda hügieenitoimetustest, näo kreemitamiseks jm. 

Käin kanade juures ja teen kuudi lahti, vaatan, et neil süüa oleks.

Teen endale tassi rohelist teed. 

Päevariided selga. Otsin lastele riided välja. Poja küsib midagi süüa.

Lähen elutuppa, teler läheb kinni. Vahetan Millal riided. 

Poja potile. Aitan temal riided vahetada. Oskab ise ka, aga lihtsalt tahab abi. 

7.45 - õueriided selga. Pojal ka hambapesu. Lasteaiaasjad kaasas. 

8.00 - paiku sõitsime lasteaeda. 

8.23 - tagasi kodus Millaga. Panin kohe vee potti ja alustasin pudru tegemist. Möödaminnes koristasin veidi kööki, põrandaid. 

8.33 - Milla hakkab sööma (enne aitasin põlle selga, kätepesu). Putru jahustasin külmutatud maasikatega. Endale tegin kohvi. 

8.45 - on Milla söömise lõpetanud ja läheb laua tagant ära. Aitan põlle ära, peseme käed. 

8.50 - jätkan kohviga diivanil. Telerist panen Kirgede tormi korduse - üks asi, mida ma vaatan puhkamise kõrvale. 

9.06 - tuleb Milla jopega ja tahab seda selga. Panen selga, aga õue me veel ei lähe. Vaatan endale süüa. Koristame. Teen ka teise kohvi. 

9.55 - on Milla juba kindlasti õues, minul läheb veel hetk aega. Tegin mingit kiiret koristust vms. Lähen ka õue. Asjatab veidi, aga tahab kiikuda. Kui kiigest teda maha tõstan, siis tunnen, et tuleb minna mähet vahetama. Milla protestib tugevalt. Ta arvab, et tahan ta niisama tuppa viia ja võtan kombe ja õueriided seljast ära. 

10.18 - on õueriided taas seljas ja oleme uuesti õues. Ilm on ilus. Päike on soe. Tuul on okei. 

Käime kanade juures. Valmistasin maasikapeenraid ette. Tõin teisest kasvuhoonest vana mulda. Milla ei taha eriti ise toimetada ja mina ei jõua ühtegi asja päris ära lõpetada. 

11.20 - tõstan ta kärru ja lähme maantee äärde. Pakun püreed, sest hommikusöögist on tükka ega möödas. Keeldub korduvalt. Lõpuks sööb midagi. Käisime postkasti juures, jalutasime külavahel. Uni on silmas, aga kohe magama ei jää. 

11.49-13.34 - lõunauni. Ühe korra käisin kergelt kärutamas, sest silm oli lahti, aga tundus, et jääb uuesti. Jäi. Ja muidu kui liigutas, siis käisin ka piilumas. Sest ta ärkab tihti nii vaikselt, et kui kord sellest aru saad, siis on ta nii ärkvel, et uuesti ei uinud. 

Tagasi maja juurde jõudes helistab tädi. Räägime veidi. Soovib õnne. Mul on täna sünnipäev. 

Une ajal jõuab ka üks sõbranna helistada.. Õnnitleb. Küsib, kas pigem eelistan üksi olla või kedagi seltsiks. Vastan, et külalisi ei soovi. Ei jõua. 

Koristan. 

Tegelen enda kehasomaatilise poolega.

Puhkan. Joon kohvi.

Teen kiirelt ühe küpsisetordi. 

(kunagi rapsisin ja üritasin võimalikult palju ja ruttu lapse uneajal ära teha. Seda ma enam ei tee. See on päevas minu ainus Minu-hetk (aga samas pean olema kohe valmis startima).)

13.34 - kui ärkab, siis pakun süüa, võtab püreed. Kuidagi saab ka õueriided seljast.

Koristame koos. Kuulame laule. Kaisutame. Mängime. Sööme midagi suuremat (ma ei mäleta, mis see oli). 

ca 15.00 uuesti õueriided selga ja õue. Milla jalutab veidi üksi, ma toas sätin mõned asjad ära. Edasi autosse.

Võtan pakid. Käime koos raamatukogus. 

Võtan kütust. Käime korra toidupoes. 

Koduteel helistab õde lastega. 

16.15 - jõuame koju tagasi ja saan õega edasi rääkida, viin toiduasjad tuppa, Milla on õues. Kiigume ja teeme muid asju. 

16.45 - lähme lasteaeda ja koju jõudes oleme endiselt õues. Põhiliselt kiigume. Poja askeldab ka teiste asjadega. Ilm on tuuline. 

17.30 - lähme tuppa, mina MIllaga enne, poja jäi veel toimetama. Vaatan aknast. Naabrinaine on ka õues. 

Hakkasin süüa tegema. Milla aitas. Tegime kanašnitslit. Vahepeal helistas (teine) õde lastega. Kui see kõne läbi, siis helistan vennale. 

Poja jõuab ta tuppa. Aitab lauda katta. Enne sööki veel kätepesu. 

ca 18.00 hakkame sööme. Abikaasaga ka videokõne. Ja siis helistab ema. 

Kui söödud, siis koristame laua ja sätime koogi valmis - kaunistused olid puudu. Vahepeal jõuab üks sõbranna helistada (18.24).

Kui kõne läbi, sis helistame jälle issile, et saaks kõik koos kooki süüa.

Panen küünlad ka põlema. 

Poja laulab sünnipäevalaulu. 

18.43 - Millaga vanni. Täna sutsu hiljem, asjad veidi nihkes. 

19.11 - jõudsime voodisse, Milla sööb. Sellele eelnes veel kuivatamine, kreemitamine, riietamine, hambapesu, vennale head ööd. 

19.30 - tuleb kuller. Hiilisin voodist välja. Kööki tagasi jõudes naeratab Milla monitoriga vastu. 

Laps läks üleväsimusse. Uuesti uinumine raske. 

20.10 - tundus, et magab, aga kui ära hakkasin minema, siis ärkas. 

Poja võis tema une ajal multikaid vaadata. Tundsin end halvasti, et see aeg nii pikaks venib. 

20.20 - Milla sügavas unes ja sain ära minna. Käisin ise vannitoas. Käisin kanakuuti ööseks kinni panemas. Ju koristasin ka möödaminnes.

20.30 - olin poja juures elutoas ja teler läks lõpuks kinni. Tegelikult oleks pidanud temal ka vannipäev olema, aga tundsin, et seda kõike on liiga palju. 

Koristasime koos tuba. Ta tahtis vel midagi süüa. Sõi vist õuna. 

Õhtused hügieenitoimingud. Tuduriided. Lugesin ühe peatüki raamatut. 

Potil käimine vahetult enne magamistuppa minekut. 

Ja kui vannitoas hambaid pesime, siis ärkas Milla...

ca 21 olime magamistoas, rahustasin ühte last, ütlesin teisele, et kohe võtan kaissu... 

Ma isegi ei tea, kes seal enne magama jäi. Milla ärkas korduvalt suure nutuga, tahtis lähedust (see tavaline asi, kui läinud üleväsimuse rattasse. Ja nii oli see kuskil öösel kella 1ni, et ärkas iga 35min tagant nutuga.)

Pojal võttis ka uinumine oodatust kauem. Aga üldiselt ei söö me ka õhtul magusat. Tema sõi küpsisetordi pealt need kaunistuskommid ära. Ja natuke hapukoort. 

Kui lapsed magasid, siis käisin veel korra voodist väljas. Koristama midagi ei hakanud. Üks kass läks õue. Vannitoas. Ja tagasi voodisse. Enne kui uinuda jõudsin, siis Milla oli jälle nutuga ärganud...

Ja saigi päev otsa. Ma tõesti tahaks, et mul oleks pärast laste magamajäämist ca tunnikeseks energiat, mida sellist teha, mis enda tassi täidab. Aga sellistel päevadel ei ole. Ma ei tea enam, millistel päevadel on... ehk siis kui ööd jälle normaalsemaks muutuvad. 

Muus osas meie tavaline kolmapäev. Telefonikõnesid oli rohkem, kui muidu. Olime palju õues. Paljudel päevadel, kui ilus ilm, oleme veel rohkem õues. Õhtune aeg läheb kiireks - tahaks lastega õues olla, aga samas peab ka süüa tegema ja Milla 7ks voodisse saama. Üksi nendega toimetades lähebki vahel lappama. Kui talvel oli sellistel päevadel kõige raskem osa Milla magama saamine, siis poja ei tahtnud üksi olla, aga koos voodis olles nad ei uinunud, siis nüüd on see õhtusöögi tegemine. Aega napib, aga kas kõik tahavad abistada või ei mahu nad koos tuppa mängima. 

XVI nädal

Eile hommikul asutasin õue. Ja tundsin õhus kevadet. Seda sooja kevadet. Seda, mis annab usku ja lootust, taassündi, uusi algusi. Õhk oli soe. Linnud laulsid igas ilmakaares. Rohi oli rohelisem. 

Ja mõtlesin, et sel kevadel isa ei näegi seda õiteilu, mis tema loodud aiast tuleb. Kõik need rodod, mis varsti õitsema hakkavad... Keva olid alati kiire.

Enam ei ole kiire. 

Meil laudas käisime lõppeb vahel ikka nii, et keegi poeb sealt välja.

See pruun kana on laste lemmik. Sest ta laseb end sülle võtta. Ja on muidu armas. 

Milla on ka alati nii rõõmus, kui kätte saab. Venna pealt on õppinud. 

Sel aastal tuli kevad teistmoodi.

Sel aastal tuli suureks saada.

Ja ise viljapuid lõigata...

Eile oli Millal nii lühike uni, et õunapuudeni ma ei jõudnudki. Täna oli uus katse. Abikaasa tuli ka. Parema käe keskmisele sõrmele (ülemine kolmandik) sain villi! Nagu sellisesse kohta? Oksakääridest? Leidsin ühed käärid veel üles, mis õnneks lõikasid ka. Ühed on veel kuskile kadunud. 

18.04

Abikaasa on täna Võhandul. Vaatasin just kaardilt, et Võuküla on juba seljataga. Nad on raftiga. Kui ta eelmine aasta öösel koju jõudis, siis ütles, et ei iial enam. 

Lapsed magavad. Milla tegi lühema lõunaune ja läks varem. Poja läks tunnike hiljem.

Sõbrannad olid lastega külas. Tore oli. Meil oli isegi üle aastate hetk, kui saime kõik lauataga sistuda ja vestelda. Suuremad lapsed mängisid õues liivakastis väga pikalt (nii tore oli neid vaadata). Kaks väiksemat elutoas. Tegin kartulisalatit ja Napoleoni kooki. Sõbrannad tõid maasikaid ja mustikaid. Leiba tegin ka. Ja kõrvitsasaia. 

Abikaasa küsis, kas talle viineripirukaid teeksin kaasa.

Muidugi tegin.

Nuki: "Aga emme, miks ütlesid, et sa kurb oled, kui õue tulime?"

Mina: "Sest ma igatsen oma issit."

Nuki: "Aga sa võid minu issit nimetada oma issiks. Ta võib meie kõigi issi olla."

Hommik oli tegelikult kuidagi raske. Mul oli (jälle) selline kujutluspilt, et kõik kuidagi sujub ja saan laste kõrvalt kõiksugu asjad ära tehtud. Noh.. läks natukene teisiti. Viimased ööd on ka rasked olnud. Milla ärkab tihti ja lepib vaid rinnaga. Päevasel ajal on vähe söönud ja tahab öösel tagasi teha. Vähemalt üks hammas kasvab ka. Eks nüüd täna jälle loodan, et läheb kergemaks. 

Ma ei ole väga ammu midagi lugenud. Ilukirjanduslikku raamatut pole ka kodus, mis köidaks. Pole tahtmist olnud ühtegi raamatut lugeda. Ja õhtuteks nii väsinud. Tihti uinun ikka Nukiga koos. Ja isegi kui ärkan mingi aeg, siis Milla tahab abi... aeg kulub. Vahel ehk midagi scrollin. Aga üldiselt püüan magada. Ei oska raamatutest lohutust otsida. Samuti ei ole juba nädalaid teinud harjutusi puusale või kõhule. Kurbus on sees ja ei taha. Raske. 

Aga nii palju tegin, et vaatasin Apollo e-poest, millised uued raamatud on ilmunud eesti keeles ja äkki on midagi, mida tahaksin lugeda. Leidsin päris mitu. Alex SMithi sarjal uus raamat "Okasroosike", Robert Bryndza'l "Mineviku varjud", Colleen Hoover "Petlik tõde". Ja äkki oli veel midagi, millele end järjekorda panin. Äkki uuel nädalal jõuab midagi ja aprillis saab üks raamat ikka loetud. 

Pojale sain juuni lõppu müofunktsionaalterapeudi aja ka. Mingi aeg oli vabanenud ja helistasin õigel ajal. 

Sel nädalal tahan veel mustikataimedele järgi minna. 

---

Abikaasa jõudis koju pühapäeva hommikul seitsme paiku. Võhandu lõpetasid nad kella 4 ajal hommikul. Läks ikka tunduvalt kauem kui aasta varem. Eks veeolud olid ka hoopis teised. Ja seejärel ootasid nad veel ühte teist rafti, et koos ühise bussiga Tartu poole sõita. Kui Milla öösel ärkas, siis ikka vaatasin, et kus nad täpsemalt on. Kella 3 ajal paistis, et lõpp pole enam kaugel ja uni ka ei tahtnud tulla. Oleks teadnud, et lapsed kell 6 ärkavad, siis oleks ehk magada ka saanud... 

Nii et koju jõudes läks Abikaasa magama ja lastega toimetasin ise. Ilm oli päris külma pöörde võtnud ja õues ei olnud eriti hea olla (aga olime ikka... lapsed ei kurtnudki, mina kurtsin). 

Kui Milla uneaeg lähenes, siis läksime mustikataimedele järgi. Ta jäigi kohe autos magama. 

Metsa talust sain ka mõned õpetussõnad, kuidas kultuurmustikaid kasvatada. 

- istutada vakku ehk ca 40cm sügav (juured on pindmised, ei lähe sügavale), 70-80cm lai, taimede vahe ca 1,2m

- see vagu täita turvasega. naturaalse heleda turvasega, pH ca 4. (näiteks see turvas).

- kasta ja väetada

- esimesel aastal väetada vedelväetisega. kevadpühadest jaanipäevani (hea tegelikult juuli alguseni). hiljem (kui taimed suuremad) võib kasutada graanulväetist.

- taimed ikka päikese kätte

- kui taimed suuremad, siis ka oksi ära lõigata

- võrgud peale

Minul siin ühtegi koppa pole, mis mulle selle vao teeks. Ja seetõttu panengi kastidesse. Endal lihtsalt pole jaksu seda savist maad kaevata. Rääkisin ka seda, et mul need eelmised taimed eriti ei kasva... ja ilmselt ongi põhiprobleem turba valikus. Eks sinna sai ka seda mustikaturvast, aga suurem osa on ikkagi tume turvas. Ta soovitas need taimed ka ümberistutada. Uued turbapesad teha.

Milla unega läks eile nihu, sest see autouni jäi lühikeseks. Ja tuli kuskile ka teine mahutada. Kärutasime vist tunnike, aga lõpuks tuli ka see. Aga siis laste uneajad ei klappinud. Abikaasal koolinädal, tema sõitis veel õhtupoolikul ära. Sauna ei jõudnudki teha. Mul on kõik jalalihased nii valusad nagu ma oleks ise mingit hullu trenni teinud. 

XV nädal

 

Hommikune banaani söömine

Vaatasin aknast, et mis huvitav lind see meil puu otsas kükitab.

Siis nägin, et neid on kaks.

See kollane ei ole meie kass. Draakon peesitas sel ajal pesas.

Pildi tegin kaugelt. 

Mõtlesin neid hiljem lähemalt studeerida, aga siis olid linnukesed juba kadunud.

(Väljas oli tugev vihm ja ulus tuul.)

Poja tahtis uued kanad üle vaadata, sülle võtta.

Mul on tunne, et see valge on paras lendkana ja kui aeg käes, siis tuleks tiibu kärpida, et ta kuskilt üle ei hakkaks lendama.

Julged ja armsad kanakesed.

Öösek juhatasin nad küll ise pessa, sest nad olid natukene segaduses, kus nad siis magavad.

Täna on teisipäev. Kuidagi raske ja väsinud. Öö oli raske. Milla ei jäänud eile teise unne (ka siis mitte kui Nukile järgi läksime) ja läks väga varakult ööunne. Vist kolm korda käisin tema juures enne poja uneaega. Nuki ei tahtnud ka aga üldse magama jääda. Läksime kell 21 voodisse, aga ta uinus kell 22. Jõudsin ise hambad ära pesta ja veel paar toimetust teha, kui Milla ärkas ja tahtis rinda. Aga uuesti uinus ta üle tunni hiljem. Ja oli üleval ka öösel kolmest poole 5ni. (Ja seal vahepeal ärkas ka korduvalt). Ma olin öösel juba nii pahane, et laske minul ka magada. 

Täna igaljuhul tuleb ikkagi ühe une päev. Eile ta ärkas sellest ühest unest mingi pool 12. Lihtsalt.. hommikul olime ärganud enne kella 6. Ma ei tulnud selle peaegi, et ta nii varajase äratuse peale teisest unest keeldub. Täna läks unne pärast 12. 

Eile oli minu jaosk nii kehv ilm, et ma ei tahtnud üldse õues olla. Ju oli ka lastel seda õuesolekut liiga vähe. Täna tundub seis parem ja pärast und lähme õue müttama. Eile koristasin ja korrastasin. Sorteerisin mänguasju, mõned anname ära, katkised viskasin ära, mõned viin vahepeal II korrusele, et oleks vaheldust. Nüüd tahaks II korrusel ka korrastada, aga siis pean sinna tule alla tegema. 

09.04

Mul on väga hea meel, et lund ei hakanud sadama. Aga pehme talveilm oleks vist isegi parem kui see külm ja kõle tuul, mis väljas ulub. Hommikul oli tajutav -9 C! Praegu ütleb telefon +5 ja tajutav +1, aga ma arvan, et kui selle tuuleiili käes olla, siis on miinuses. Nii et sel nädalal ei ole õues midagi teinud. Lihtsalt proovinud lastega ikka õues olla ja liikuda, aga see tuul on lõikavalt külm. Hetkel Milla magab. Täna kaks und, sest esimene tuli autos, aga oli vaid 30min. Tema saab vähemalt õuetuduga värskes õhus olla. 

Käisime eile Vspas ujumas. Õigel päeval oli lasteaiast vaba päev, sest seal oli uputus. Sõbranna oli ka Vspas kaasas. Poja tundis end vees juba nii hästi. Saime talle prillid ka pähe, siis ei läinud vesi silma. Samuti oli meil oma rõngas, mis oli väga hea., sest kohale jõudes ei olnud sealt midagi laenata. Lapsi oli palju. Millale saime varsti vesti, see oli hea.  Suhu sattus seda vett küll omajagu. Snäkid olid meil ka kaasas, et väike tankimine teha. Ja kuna kinkekaardile jäi veel mõni euro alles, siis sai isegi jäätist. Ma olin meeldivalt üllatunud, et 2 euro eest sai juba jäätise. Arvasin, et juurdehindlus on tunduvalt suurem. Koduteel jäid mõlemad lapsed magama. 

Proovisin tütrele erinevaid jalanõusid. Vaatasin, mis meil 21 suuruses on. Olid ühe armsad crocsid ja tossud ka. Kumbi nendest jalga ei läinud. Mitmete teistega on ka selline nibin-nabin ja mõtlen, kas tal on ikka mugav. Jalg on kõrge ja lihtsalt ei mahu jalanõu sisse. Ja ühed barefoot jalanõud ka.

Allikas

Laupäeval sõitsime perega Virumaale. Käisime Rakverest läbi. Ilm tegi rõõmu. Ema jurde jõudes jõudis õde ka oma perega. Ja lapsed said mängida. Sõime kõik koos õues lõunasööki. Sain tütre magama kärutada - pojaga mul seda rõõmu seal polnud, sest selleks ajaks, kui temaga maale sain, siis oli ta kärust keeldunud. Mina sain üksi käia venna haual. Ja allikal vett võtmas. Õhtul saime veel kerge sauna. 

Palmses

Ja pühapäeval tuli isale öelda hüvasti. Abikaasa oli lastega mänguväljakul. Reaalsus koitis. Nii kurb ja raske oli. Nutune. Et nüüd ongi nii. Et kuskilt otsast hakkas kohale jõudma... 

Nägi sugulasi ja peretuttavaid, keda viimati nägin... venna ärasaatmisel. 

Peielauas oli natukene kergem olla. Poja oli autos magama jäänud - ta väga vajas seda und, sest olime hommikul kuuest üleval. Aga ärkamine ja järsku suures seltskonnas olemine, oli talle raske. Milla sõi natukene liha ja pani siis jooksu. 

Hiljem käisime veel maalt läbi, et asjad autole pakkida. Ja sõitsime koju. 

XIV nädal

 

Midagi nagu öelda ei oskagi. Teha ka justkui. Olgugi, et kogu aeg teed. Eitamine ja apaatsus. Tahaks end kuidagi tegevuses hoida, kuidagi kasulik olla. Lapsed hoiavad tegevuses. Ma olen nutnud. Aga vähe. Ma ei ole seda teadmist ja tunnet endale ligi lasknud. Ma ei ole selleks valmis. 

Eelmine nädal jäi poolikuks, sest mis sa siin ikka lisad ja kirjutad? 

Abikaasal algas koolinädal ja tema on eemal. Püahpäeval käisin ikka ristitütre sünnipäeva tähistamas. Väga väike istumine oli. Sünnipäevalapse emme, sünnipäevalaps ja kolm ristiema. Tore oli ikka. Elu tuleb tähistada. 

Õues oleks palju toimetamist. Aga hetkel pole tahtmist. Õues olles saab siit ja sealt midagi tehtud... aga kogu see jaks, mis möödunud nädala alguses päikseliste päevadega oli, on kadunud. 

Nädalavahetusel oli kellakeeramine. Mul on hea meel, et lapsed ärkavad nn vana kella järgi ehk praeguses ajas pärast kella 7. Magamaminek on Nukil uue kella järgi - ikka 9 aeg voodisse ja varsti uinub. Millal sõltub päevast. Täna tegi ühe une ja nüüd juba ööuni. 

Mis haigus see on?

Kas see aitab, kui kõik maha saagida? Et äkki tulevad uued tugevad ja terved kasvud?

Sellest tahtsin isaga rääkida, kui talle helistasin... paar päeva varem olin pildid saatnud.

Mõtlen, aga et kui ma oleksin helistanud paar tundi varem... kas ta oleks tervise osas midagi kurtnud, kas ma oleksin osanud midagi öelda, kas ta oleks seda kuulanud...

Oleks... oleks..

Kolmapäeval sai sõbranna abiga toodud turvast. See oli meil varem kokkulepitud. Mina olin haagise juba enda auto taha ära pannud (ja natuke sahmima hakanud, miks ma ei saa elektroonikat ühendatud.. ei tulnud selle pealegi, et meil seal mingi vahelüli). Ja kui sõps jõudis, siis küsis, et äkki lähme tema autoga. Tema nimelt ei mõelnud kordagi, et me hakkame minu Nissaniga minema. Läksime tema Subaruga. Milla läks möödaminnes teise sõbranna juurde, kes ta rõõmsalt tudule kärutas (sest ta oli hommikul keeldunud). Sõitsime Väike-Rakke kanti ja sealt juhatati meid turbapõldude vahele. Kuna haagisel on katus (?) peal, siis kopp otse peale panna ei saanud. Tõstis meile üsna lähedale ja siis me kühveldasime kopa pealt (haagisele läks vähem kui üks kopatäis). Kodus vedasin seda võimalusel mustikatele ja mujale. Ka kanade elamisse. Pidavat palju lihtsam koristada olema. Ja täna (05.04) sai osa koormast koormakatte peale, et edasi tegutseda. Panen natuke prügikottidesse ka ja lauta, et kanadel edasi kasutada. Sest ülejäänud kulub kohe aias ära. 

Tartus käisime ka korra ja tõin poja julgusejänku koju.

ja reede hommikul sõitsin üksi Virumaale.

Never the same again.

Alustasin venna juurest. Ja edasi koju.

Saime natuke koos olla. Korrastasime õues erinevaid asju. Teised olid juba varem kohal ja olid alustanud. Ja nad olid pikemalt ka. (Mina sõitsin laste uneajaks koju tagasi.)

Hommikul olin ka kolm leiba valmis pannud, mis siis ema juures ahju läksid. 

Sain vaikuses sõita. Ei vajanud ühtegi peatust. 

Mõtted olid ikkagi hajevil.

Ma ei ole suutnud neid kokku koguda. Ma ei tea, millisest otsast seda elevati sööma hakata. Tean, et ampsu kaupa... aga kuidas. 

Nädalavahetusel tundsin kui närviline ja paigast ära olen. Lastega närviline. Nemad tajuvad seda. Ja on ise paigast ära. Ja see teeb minu veel närvilisemaks. Selline tunne, et miski ei sobi. Kuidagi ei mahu ära. Laske mul lihtsalt olla. Ma tahan olla kodus oma lähedastega. Ja samas olla üksi. Nii olla, et keegi ei vaja ega taha vahepeal minu käest mitte midagi. Aga samas nad on siinsamas. Tunnen, et ei suuda ühtegi leinaga seotud tunnet endast välja lasta, aga samas hakkab seest plahvatama. Ja nii raske on olla. Raske on olla laste jaoks kohal. Rahulik. Raske on kuskilt alustada. Ilmselt kardan, et siis ei tule lõppu. Kui lapsed magavad, siis võiks mõne tunde ligi lasta. Aga kui ma ei oskagi. Kui neid erinevaid tundeid on nii palju, et ei oska neid nimetadagi, sabast kinni haarata, ei saa aru... ja sa ei tea kunagi, kui pikalt sul see omaette moment on. Äkki laguned liialt koost. 

Munajah

Täna on Esimene Ülestõusmispüha. Hommikul said kohe valged munad (ostsin poest) keema ja siis hakkas poja neid värvima. Milla värvis ühe koos issiga. Nukile olin Rimist leidnud sellise mingi munahoidiku, kus sai muna keerata ja värvida. Tegelikult olid seal värvid ka, aga ta eelistas teisi värve. Aga tundus hea variant. Sel aastal sibulakoorte ja muuga ei möllanud. Hiljem keetsin mõned munad juurde ja poja värvis veel ja kinkis need naabrile (kes sai täna 89. aastaseks). Pärastlõunal läks ilm ka ilusaks ja siis oli pühadejänku Nukile šokolaadimune jätnud. 

Sellised vihjed olid.

Ja täna tõin kaks uut kana. Sõitsime selleks küll Vaste-Kuustesse (ehk 30min sõitu, kuigi lähim kanaringi peatus oleks 10min sõitu). Aga see oli kanaringi esimene peatus ja saime kaks uut kana. Alguses mõtlesin, et võtaks siis värviliste muande munejad... aga kohapeal oli selline laulupidu, et tahtsin lihtsalt kaks toredat kana saada. Sain ka. Ühe pruuni, ühe valge. Sõbralikud kanad. Ja kuu pärast peaksid munema. Sõbralikud. Valge istus pojal käe peal. Ja süles olid ka üsna okeid. 

Alustasin õunapuude lõikusega ka. Võtsin maalt paar abivahendit kaasa, mida isa oleks ise kasutanud. 

Ilmad on nii jahedaks läinud... vihma on küll vaja, aga seda rõskust ei taha. Nii harjus nende päikseliste ilusate ilmadega ära. 

Tuul tõuseb.

Kuulen, kuidas ulub.