XXXI nädal (juuli/august)

 

Tõuks 27.07

29.07

Mõtlesin just tükk aega, et mis päev täna on. Kolmapäev tuli kuidagi üllatusena. Et juba kolmapäev, aga samas alles kolmapäev, sest nädal tundub pikk... 

Esmaspäeval käisime Tartus. Lapsed veetsid natukene aega vanaemaga ja mina käisin mõnes poes. Näiteks Pepcos, kus on juba suveriiete soodusmüük. Ehk ka t-särgid. Kuigi suurem osa laste riideid on kõik järelturult (saadud ja ostetud), siis t-särke ja dresse tuleb ka sealt. Viimased aastad on poja talvel teinud mingi kasvuspurdi ja väga järsku järgmisse suurusesse jõudnud. Ja keset talve korralikke t-särke leida hea hinna eest... ei ole leidnud. Natukene tahaksin tema talvekombele mõelda, aga hetkel oleks see 110 ja võimalik, et keset talve 116. Aga okei, sügisasjad enne. Vartsi tulebki inventuur ära teha, et pilt oleks selge. Voodriga vihmariided on olemas, softshellid on olemas. Jalanõud on küsimärk ja tuukrikad ka. Viimased plaanin KilluKallist tellida. Korraks astusin ka Sinsaysse sisse, aga seal oli riiulites ja väljapanekutes korralagedus ja ma ei suutnud sealt midagi vaadata. Käisin toidupoodides. Ja uuskasutuskeskuses - sinna viisin mitu kotti korralikke asju. Hiljem meenus, et üks suurem mäng ootab ka sinna viimist. Lõpuks käisin ka Prismas ja siis lastele järgi. Ja autos nad jäidki magama. 

Fotograafilt sain pildid kätte! Äge!

Helistasin septikumehele. 

Ja septikumees tuli teisipäeva lõuna paiku. Väga heal ajal, sest polnud veel lõunaune aeg. Ma tahan ikka lastele ka näidata, mis asju tuleb oma kodus teha ja kuidas need käivad. Poja alguses pelgas, aga siis oli ikka noorperemees. Milla oli julge. Köögi (hallvee) septik saigi tühjaks. 

Mõlemad ikka uurisid.

Leib 28.07

Teisipäeval tegin ühe leiva. Oleksin kaks teinud, aga kui eeltainast tegin, siis selgus, et jahu pole. Ja hommikul selgus, et suhkrut oli täpselt ühe leiva jagu. Teise oleksin lihtsalt sõbrannale kaasa andnud, kes pärastlõunal külla tuli. Aga läks siis ainult kanamunadega koju. Leiba sõi meie juures. 

Laste unedega oli jälle see, et üks magas... teine ei tahtnud üldse jääda ja kui jäi, siis esimene ärkas. Neil ikka kõik sünkroonis. Esmaspäevane tudu oli ka Nukil vaid 30min. 

Aga nii tore oli, kui sõbranna tuli. Lapsed ka nii rõõmustasid. Ta möllas nendega toas ja õues. Äge! Ja minul oli kohe kergem olla, sest sel momendil sai vastutust jagada. 

Helistasin mullamüügi mehele ja ütlesin, et tahaksin ikka mulda. Ootan vastust. Mingi aeg algab ka sissesõidutee renoveerimine. Aga mulda ei tahaks sügisesse lükata, sest millal ma seda siis laiali vena, kuhu mul vaja on?

Puupliiti lubati vaatama tulla, et hinnapakkumine teha.  

Vikerkaar 27.07

Ja siis tuli kolmapäev, mis algas nii hakitud ööga, et ma ei saanud ise üldse aru, mis toimub. Tütrekese uni oli nii häiritud. Poja ärkas ka keset ööd suure nutuga (teisipäeval magas päris ärkamiseni oma voodis ja siis kuulis ka, et issi on üleval ja läks tema juurde, uskumatu, aga ma ei kuulnudki, kui ta ärkas ja redelest alla ronis). Milla ärkaski seal kuskil 5 ja poole 6 vahel (just eile olin mõelnud, et viimasel ajal hommikud vähe leebemad) ja poja ärkas kuue aeg. Ja siis juhtus nii, et Milla jäi kolmveerand 9 diivanil magama. Ju oli temal ka raske öö. Nuki sai sel ajal trükkimist harjutada, natuke pilte vaadata, guaššvärvidega värvida.. ja kui Milla silmad lahti tegi, siis kohe diivanilt maha, teise tuppa, ronis toolile ja hakkas ise ka värvima. See käis nagu siuh-säuh. Mõnda aega värvisid siis mõlemad. Ta magas lausa 1,5h ja mina mõtlesin, et kuidas me nüüd ülejäänud päevaga teeme...

Tegime nii.

Ütlesin lastele, et pakime mõned asjad ja rattad autole ja lähme sõidame. Mõlemad panid tublisti kiivrid pähe. Läksime Arbi järve äärde ja tegime tiiru ümber selle. Siis käisime poes jäätist ostmas ja see sai söödud partide lähedal. Ja siis veel natukene mänguväljakut. Pojal oli hea seal sõita ja uhke oli ka enda üle (mina ka tema üle). Üldiselt läks kõik hästi ka. Viimased minutid hakkasid lappama minema - eks väsimus tungis peale, aga ega ta koju ei tahtnud. Tema jäi autos magama (ta viimasel ajal nii kenasti ütleb, et "mul on silmad nii väsinud" ja paneb kinni ja magab. Milla hakkas aga nutma ja tahtis autost välja. Tema sain kodus diivanil magama. Ja siis tegin kohvi ja istusin diivanile... ja poja ärkas. Neil on omavahel kõik kokkulepitud. :)

02.08

Neljapäeva hommikul ütles kella unearuanne, et ärkasin 2korda.

Endiselt arvan, et aktiivsuse jälgimisel võiks saada teha ka linnukese "olen imetav ema / olen beebi ema / mul on väikelapsed". 

2 ärkamist siin meie majas on ikka väga hästi. 

Eriti minul. Ma sellise kerge unega. 

Reedel mõtlesin, et võiks lastega minna metsa. Ma ei mäleta enam miks, aga hommik läks meil kuidagi raskelt. Kuigi nüüd meenub, et lapsed tegid ka piparkooke. Milla küll rohkem niisama näperdas ja pistis suhu, aga Nuki tegi väga mõnusad pätsikesed. Muidu olen mina pidanud tal need lõpetama, aga sel korral tegi ta kõik ise. Ja õe taignapätsist ka. Nii palju tegin, et ahjuplaadil natukene sättisin, et neil oleks ruumi kerkida. Siis panime asjad kokku ja läksime. 

Mitu inimest on rääkinud, et kuskil Elva lähedal on üks Nõiamaja ja selle lähedal ka seiklusrada. Googeldaisn enne, et käruga peaks peaaegu ok olema. Meil oli kaasas jooksuratas ja kergkäru. 

Algus läks päris hästi, aga kui olime üle jõe ja Haldjarada sai alguse, siis oli vaja kuidagi sealt künkast üles saada, see oli ikka järsk. Saime kuidagi hakkama ja üritasin suuna rajale võtta. Jõudsime nõiamaja juurde ja varsti tagasi sinna, kust alustasime... tundus natukene lühike. Kui künkast päris üles läksime, siis seal oli see väike seiklusrada. Nuki sai päris palju seal möllata, mõned asjad olid muidugi veel liiga rasked. Aga ta oli rõõmus. Trossisõit oli eriti vahva. Sellele panin Milla ka istuma ja sõidutasin. 

Nõiamajas käisime ikka sees ka ja ronisime ka redelist üles. 

Minu eesmärk oli, et saame enne lõunaund piisavalt värsket õhku ja aktiivsust ning lapsed jäävad autos magama. Tütreke jäi väga ruttu. Pojaga nii kiiresti ei läinud. Aga lõpuks jäi temagi. Puhkehetke aga kodus ei saanud, sest üks juba ärkasja kui toas olime, siis varsti ka teine... Uned jäid natukene lühikeseks. Õhtul käisime veel väikeses sõidus. Ja kui üks külaline käis, siis lapsed tegid kõike muud, kui lubasid vestelda. 

01.08

Laupäeval oli aga aeg suund Salamaale. Sel aastal toimus seal tõukerattakross juba 12. korda. Minul jäid aastad 2020-2025 vahele. Tore oli tagasi olla. Näha mitmeid tuttavaid nägusid. Nii huvitav.. et pole 6 aastat kohtunud, aga samas nagu miski pole muutunud? Samad rõõmsad ja sõbralikud näod. Ja palju uusi ka. Mul on natukene kahju, et minu jaoks Põlva veidi kauge on, muidu osaleksin ka rõõmuga nende ühistreeningutes. 

Õde tuli ka oma lastega. Mina olin ka terve perega. Ma ei olnud kindel, kas poja on nõus tõukerattaga sõitma ja ei olnud teda lastesõidule kirja pannud. Aga seal oli ta vägagi valmis ja regasime ta veel ära. Ta oli nii uhuke et sai endale ratta külge numbri, millel oli ka tema nimi. Ratta sai ta laenutada. Alguses oli tunne, et pean teda terve tee turvama, sest ratas oli talle veidi suur, aga natukene harjutas ja pinnaseteel läks väga hästi, murul võttis rohkem vingeradama ja vahepeal väsis jalg ära ja jalavahetusel tahtis abi. Aga nii tubli, et jalavahetuseks ei jäänud seisma, vaid pani mõlemad jalad peale ja siis vahetas. Nii uhke! 

Ja Salamaa ESTCamping on ka nende aastate jooksul nii palju muutunud. Aga samas ikkagi sama.

Oh, hea oli tagasi olla.

Osalesin siis matkasõidul, mis oli 11km. Minu eesmärk oli see läbida alla ühe tunni ja sellega sain hakkama. Ilm oli üsna palav, päike küttis. Suurem osa teest oli metsas, aga oli ka kohti, kus lauspäike paistis. 

Algus oli päris tore ja meeldib. Mõnusad metsateed. Okei hingamine. Ratas liikus väga hästi. Ca 5km oli täitsa okei, äkki isegi veel ka kuus. Siis läks raskemaks. Ja kui arvasin, et enam raskemaks ei lähe, siis läks veel raskemaks. Igal aastal on seal rada veidi erinev, sest neid võimalusi on seal tohutult (mõeldavaid, et kunagi sõitsin seal 36km!). Raja teisespooles oli väga palju pikki laskumisi ja pikki tõuse. Ja sellised küngaste vahel, juurikate ja kivide vahel. Tublimad jooksevad tõusudest üles (asfaltteel tipime), mina kõndisin ja pulss oli 176-180. Uh. Ja suurem osa laskumised oli minu jaoks sellised, et pidurid pidid all olema ja siis vaatama, et ninuli ei käi. Kuskil isegi kõndisin, sest oli väga porine koht ja tundus turvalisem. Et kohati selline väga tehniline sõit. Aga ma jäin püsti. Pudelist sai vesi otsa. Üks ring oli minu jaoks täiesti piisav. 

Jäin endaga väga rahule ja loodan, et järgmisel aastal lähen ka. 

Järelkasv :)

Minu südameke

Meie tänavune mustikasaak.

Laupäeva õhtul tabas mind küll tohutu peavalu. Ei teagi, kas mitu asja kokku... ma ei ole eriline mineraalvee fänn, aga pärast sellist pingutust oleks pidanud jooma. Tavalist vett muidugi jõin. Aga võib-olla sedagi liiga vähe. Ja kui muidu püüan kõiksugu kiireid süsivesikuid vältida, siis präast pingutust tarbisin ka neid (näiteks olid meil kaasas piparkoogid). Võtsin lõpuks valuvaigistit. Ja magneesiumi. Ja ühel hetkel läks nii palju paremaks, et jäin magama. 

Täna on enesetunne okei. Hommikul ärkasin laste sahmimise peale juba enne kuut ja uuesti ei uinunud (lapsed õnneks uinusid). Segasin leiva kokku. Olin tahtnud seda õhtul teha, aga see peavalu viis nii rööpast välja. 

Täna õhtul tuli meelde, et unustasin hommikul idusid loputada.. et läksid vist hukka. 

Täna jõudis õde oma lastega siia. 

Igasuguseid muidu asju oli ka. Aga uneaeg on käes. Homme on üks intensiivne päev. 

Loodan, et lapsed mõni päev magavad ka üheaegselt ka saan arvutis need ära teha, mis ootavad oma järjekorras...

Täna on ilus päev! Ühel armsal inimesel sündis üks imearmas beebi! Nii hea meel nende üle!